Lillede klassifikatsioon

 

 

 

 

LILLEDE KLASSIFIKATSIOON

 

I Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest. Too näiteid.

 

 

http://davisheritage.com/?p=16690

 

 

Üheaastased lilled – on lilled, mis ühe aasta jooksul kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja annavad seemneid ning sügisel öökülmade saabudes lõpetavad oma tegevuse.

 

Osa liike aias paljunevad isekülvist (saialill, moon, rukkilill), osa külvatakse otse kasvukohale, eriti need mis ei kannata ümberistutamist. Enamiku peab aga ette kasvatama, sest nad nõuavad palju soojust, et õitsemine ei algaks liiga hilja, ega jääks esimeste öökülmade tõttu liiga lühikeseks. Enamik suvelilli ei talu ka kevadisi öökülmi, seetõttu istutatakse nad välja peenardele alles pärast öökülmade möödumist, juuni algul.

 

Ettekasvatatavate suvelillede seas on omakorda sorte, mis vajavad juba jaanuaris kasvuhoonesse mahakülvamist näiteks võõrasema. Märtsis tehakse ettekülv näiteks begooniale, lobeeliale, petuuniale, vilt-ristirohule. Enamjaolt aga piisab suvelilledele (peiulill, lõvilõug, ilukapsas, mätashari, keskpäevalill, lillhernes, gasaania, aster, pruudisõlg jne) kui ettekülv tehakse märtsi lõpus – aprillis. Avamaale külvatavate suvelille hulka kuuluvad (kosmos, rõngaslill, saialill, kivikilbik, õlelill, rukkilill jne).

 

 

http://www.aiamaailm.ee/61-tokkroos-habenelk-

 

Kaheaastased lilled – kasvatavad esimesel aastal varred ja lehed ja teisel aastal õitsevad ja viljuvad e. suvelille kasvutsükkel on ära jagatud kahe aasta peale. Kaheaastased suvikud on harilik tokkroos, habenelk, harilik maarjaohakas, muskaatsalvei, üheksavägine jne.

 

Seoses taimede ettekasvatamisega on hägustunud piirid kahe- ja üheaastaste taimede vahel.

Kas kasvatame kaheaastast taime kahe- või üheaastasena, see oleneb seemnete külviajast: suvel külvatud taim õitseb järgmisel aastal, varakevadel kasvuhoonesse külvatu aga samal aastal, käitudes üheaastasena.

 

 

http://www.business-services.upenn.edu/arboretum/gardens_features_rockwall.shtml

 

Püsililledeks nimetatakse rohtseid taimi, kelle maasisesed organid talvituvad avamaal (kasvukohal) või hoidlas. Nende eluiga on pikem kui kaks aastat.

 

Püsilillede hulka kuuluvad:

juurpüsikud (harilik raudrohi, laudleht, igihaljas ibeeris)

risoompüsikud (aediiris, metspipar, lauk, alpi epimeedium)

sibulpüsikud (kolmiklill, lauk, preeriaküünal, aed – sügislill jne)

 

Püsikute hulka kuuluvad väga erinevad taimerühmad, nagu sõnajalad, dekoratiivsed kõrrelised, sibullilled, alpitaimed, madala- ja kõrgekasvulised püsikud, vee- ja kaldataimed.

 

Püsikute kasutusvõimalused on piiramatud! Ei ole aias paika või motiivi, kuhu ei saaks istutada mõnd püsikut, tuleb vaid leida antud ideele ja kasvukohale sobilik liik.

 

http://pixgood.com/most-beautiful-flowers-garden.html

 

Püsikud võivad olla õisdekoratiivsed või lehtdekoratiivsed. Enamusel püsikutest on kaunid nii õied  kui ka lehed. Kasutades erinevatel aegadel õitsevaid püsikuid, võib nendest kujundada varakevadest hilissügiseni õitsva püsilillepeenra. Suur on valik ka püsikute kasvukõrguste ja kasvuvormide osas: leidub mehest kõrgemaid, põlvepikkuseid ja päris kääbuseid.

 

Püsikud kasvavad igasugustes valgustingimustes. Neid jagub sügavasse varju, poolvarju ja kõrvetava päikese kätte. Ei leidu ka mulla tüüpi, kuhu ei saaks istutada püsikuid. Olgu tegemist puhta liiva, kruusase pinnase, raske savimulla või turbaseguga, rääkimata tavalisest heast aiamullast. Püsikuid saab istutada ka see aiapidaja, kelle krunt asub ekstreemselt kuival või vastupidiselt liiganiiskel pinnasel – kõigi variantide jaoks on olemas lahendused!

 

 

II Arutle, mis võib juhtuda kui lilletaimed istutada ebasobilikule kasvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukohaga arvestada? Too näiteid.

 

Muld, niiskus, õhk ja valgus on neli taimede eluks hädavajalikku eeldust. Kolmest esimesest võtab taim materjali, millest end kasvatada, valgusest saab ta energia. Idanemise faasis pole valgus veel nii oluline kui noore taime kasvamisel – juurte ja lehtede välja arenemisel, õitsemisel ja viljumisel. Eri taimed on kohastunud erineva tugevusega valgusega, nad pigem surevad kui õpivad ümber.

 

Kõige lihtsam on aiapidajal valida oma krundile taimed, mis lähtuvad looduslikest tingimustest ja luua kujundus, mis nõuab võimalikult vähe tööd ja seisab võimalikult kaua ilus, kuid sortiment on piiratud.

 

Teine võimalus on kunstlikult muuta oma aia kasvutingimusi – nii mulda, niiskus- kui ka temperatuurireziimi, et kasvatada neid taimi mis talle enam meeldivad. Sel juhul tuleb varuda ka raha ja aega aias toimetamiseks ja loodu eest hoolitsemiseks.

 

Muld on taimedele nn “toidulauaks”, sellest sõltub kui terved ja ilusad on taimed, kui ilus on aed tervikuna? Mullast oleneb aias taimede valik ja suuresti ka aia enda stiil. Parim väetis mulla parandamiseks on kompost. Oluline on aia rajamisel teada ka mulla happesust.

 

Sõltuvalt mulla viljakusest ja sellest kas taimed kiratsevad (toitaineid on vajaka) või elujõudu täis taimedest, ei saa ka erinevad taimehaigused ja kahjurid nii lihtsalt hästi kasvavast taimest jagu.

 

Vesi on taimedele elutähtis element, ühteviisi ohtlik on nii vee üleküllus (juured lähevad hallitama ja ei suuda enam omastada / transportida vajalikke toitaineid taimele) kui ka selle puudumine. Vesi ja mulla tüüp on omavahel tihedasti seotud. (Savimuld suudab niiskust kaua endas säilitada, liivmuld aga mitte).

 

Soojus määrab taimede kasvamise ja arenemise tempo, kui soojust pole piisavalt, ei saa taim ka mullast toitaineid kätte. Piisava soojushulga puudumisel ei lähe ka seemned idanema vaid hoopis hallitama...

 

Õhk, hapniku juurdepääs mullas juurestikule, mõjutab vee ja toitainete omastamist ja juurte kasvu. Kui mulla õhustatus on halb, tekivad taimel puudujäägid mullast toitainete omastamisega.

Sõltuvalt taimest peab arvestama ka, kas tegemist on tuultele avatud alaga (k.a. tuulekoridor), tuulevarjulise kohakesega, tugevaid temperatuuride kõikumisi peegeldava kohaga, öökülmade ja hallade jaoks soodsa alaga või pigem vastupidi...

Üha enam räägitakse taimedest, mis sobivad linnahaljastusse ja taimedest, mis lähevad reostatud linnaõhus lihtsalt välja (boorid ummistuvad) ja mida ei soovitata linnahaljastuses kasutada.

 

Parim “spikker” taime edukaks kasvamiseks on teada tema päritolu, siis on ka lihtsam mõista taime vajadusi. Igakord ei ole kompost parim lahendus,

Näiteks:

–                    Alpitaimede istutamisel, kus vastupidiselt on oluline lahja, happeline, toitainete poolest vaene, liivane muld ja täispäike kasvukohal. (Tegemist on ju mäestikust pärit taimedega, nad ei talu seisvat vett, suurte puude lähedust, sumbunud seisvat õhku ja rammusat mulda.)

–                    Rododele aga happeline pinnas pH 4 – 5, tuulevaike koht, suurte puude näiteks mändide või tammede all (kaitseks päiksepõletuse eest).

–                    Stepiala taimedele on iseloomulik suur valgusnõudlikus, vee ja toitainete kättesaamiseks on neil hästi arenenud juurestik, sest stepialade suved on kuivad ja vihmavaesed, toitained “salvestatakse” niiskel perioodil kevadel.

–                    Niiskuslembeste taimede koht on ikka mõnes veekogus või selle ääres... jne

 

 

... Peab olema realist, et kõik soovitu meie kliimas ei kasva ja osad asjad jäävadki “helesinisteks unistusteks”...

 

http://blazepress.com/2014/02/22-beautiful-naturally-colourful-places-world/

 

 

 

III Vali kolm sugukonda. Leia sugukondadele iseloomulikke tunnuseid. Koosta võrdlev tabel.

 

Kukerpuulised, pojengilised, võhumõõgalised sugukondade morfoloogilised tunnused

 

 

	KUKERPUULISED Berberidaceae Klass: kaheidulehelised Selts: tulikalaadsed	POJENGILISED Paeoniaceae Perekond: õistaimed	VÕHUMÕÕGALISED Iridaceae Klass: üheiduleheline Perekond kuremõõk - Gladiolus Perekond võhumõõk - Iris
VARS	peenikesed	Rohtunud/ puitunud	Püstised, harunemata või õisiku osas harunenud
LEHED	Kaheli-  kuni kolmelikolmetised; kolmetised, sageli talihaljad, dekoratiivsed	Kahelikolmetised; piklikud, piklikmunajad või piklikelliptilised järsult terava tipuga/lineaalsed, lineaalniitjad väga kitsad	Juurmised lehed lineaalsed, mõõkjad või ruljad
ÕIS	Õiekate neljatine, kahe ringina	Suurte valgete, roosade, punaste, kollaste õitega a) lihtõieline b) pool-täidisõieline c) täidisõieline d) jaapani - ja anemooniõileised	Suured kroonjad, 6 perigoonilehega, millest 3 välimist on enamasti suuremad ja allapoole rippuvad, kolm sisemist püstised
VILI	Kahe poolmega väheseemneline kupar	Suurte seemnetega kukkurvili

 

JUURED

Roomava risoomiga

Lihakad, muguljalt paksenenud

Risoomi, harvem sibulaga

 

PALJUNDAMINE

Risoomiga jagamise teel

Juurepuhma jagamisel

Risoomi jagamisega, tütarsibulatega

 

Kasutatud materjalid:

 

Uurman, K. Õppematerjalid

Laane, M. (toimetaja) Iluaianduse käsiraamat, Varrak, 2012

Seidelberg, M. Väike püsililleraamat, Valgus, 1995

http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=129&art=50