Maitsetaimed – Harilik iisop Hyssopus officinalis
Pilt
1. Iisopi õied
AJALUGU
Iisop
pärineb algselt Lõuna- ja Ida-Euroopast ja on sealt levinud ka Väike-Aasiasse.
Itaalias
riputati iisopi kimpe kaitseks pahade vaimude eest ukse kohale. Juudi rabid
puhastasid suurte iisopikimpudega oma pühakodasid, budausulised hoidsid oma
templites suuri koguseid iisopit, et puhastada õhku ja peletada haigusi.
Keskaegses
Euroopas jõudis see komme lihtrahva kodudesse, kus taime lehti ja õisi riputati
põrandale ja muudesse paikadesse, kus
oli vaja varjata halba lõhna.
Arstid
on ammustest aegadest kasutanud ära iisopi puhastavat mõju. Arst Dioskorides
kasutas iisopit külmetushaiguste, läkaköha ja köha raviks. Kuulus Hippokrates
soovitas iisopit kasutada rinnavaevade puhul.
Bingeni
abtissi Hildegardi järgi puhastab iisop kopsud, viies kaasa kurbuse ja masenduse.
Teati ka iisopi omadusest takistada vere hüübimist.
10.
sajandil kasutasid benetiktiini ordu mungad iisopit likööri maitsestamiseks.
Põhjamaadesse jõudis iisop kloostriaedade kaudu. Suuremat kasutamist
ravimtaimena leidis iisop alles alates 16. sajandist.
17.
sajandil elanud dr Culpeper kinnitas, et iisop on võimeline lahustama sitket
röga ja kergendama köha. Ta väitis ka, et kurgupõletik ja teised põletikud
taganevad iisopi ees. Samuti kõlbas iisop ussinugilistest ja peatäidest
lahtisaamisel.
Väljarändajad
viisid iisopi kaasa Põhja-Ameerikasse, kus ta kiiresti kodunes ja hakkas
jõudsalt levima. 19. sajandi ameerika rahvaravitsejad soovitasid iisopit
valuvaigistina kukkumisel saadud verevalumitele, nahapõletikele, haavadele,
samuti kurgu kuristamiseks ning köha ja astma leevenduseks. Tänapäeval on juba
teaduslikult tõestatud iisopi võime parandada rasket kinnist köha ja leevendada
kurgupõletikku. Märkimata ei saa jätta ka iisopi võimet tugevdada
närvisüsteemi ja anda jõudu, seepärast ongi ta võimeline toetama immuunsüsteemi
külmetuse puhul.
Iisop
on üks väheseid taimi, kellel on võime tappa Herpes simplexi viirust,
mis põhjustab huultel nn külmavilli.
Pilt
2. Herbaariumi leht iisopist
ISELOOMUSTUS
Iisop
on mitmeaastane, huulõieliste sugukonda kuuluv poolpõõsas. Varred on püstised,
alaosa puitunud, kasvab 20-50 (70) cm kõrguseks. Lehed on väiksed, süstjad,
vastakad, terveservalised. Õied on tumesinised (taime põhivärv), aga ka roosad,
valged ja violetsed. Õitseb juulist septembrini. Seemned valmivad meie oludes
hästi. Täiesti külmakindel.
Toimeainetest
sisaldab eeterlikke õlisid (kõige rohkem valgeõielistes taimedes, kuni
1,2%), mõruaineid, vaha, äädikhapet,
parkaineid, glükosiide, C-vitamiini.
Pilt
3. Iisop peenras
KASVATUS
Mulla
suhtes ei ole nõudlik, kuid vajab päikselist ja kuiva kasvukohta. Kõige
paremini kasvab kerges, lubja- ja õhurikkas mullas, mille pH on 6-6,7. Iisop ei
talu seisvat vett. Pärast saagi koristamist on taime soovitav kasta
nõgeseveega, mis neutraliseerib ühtlasi mulla. Iisopi väetamiseks võib kasutada
ka tuhka.
Iisopit
paljundatakse seemnetega, puhmikute jagamisega, pistikutega. Seemnetega
paljundamisel võib taimed ette kasvatada, külvata lavasse või otse avamaale.
Pärast seemnete külvamist tärkavad tõusmed umbes kahe nädala jooksul ja taimed
on valmis välja istutamiseks alates külvist 4-5 nädala jooksul. Kuna iisop
ei karda külma, võib eelnevalt karastatud taimed välja istutada juba mai
keskel, kattes taimed ainult juurdumise ajaks kattelooriga.
Taimi
kulub 20x40 cm istutusskeemi juures 9-12 tk/m2.
Orgaanilisest
kattest sobib iisopile peenestatud umbrohupuhas põhk, mida esialgu pannakse 10
cm paksuselt ja täiendatakse suve jooksul rohuhakkega ning sügisel põhuga.
Augustiks
on taimed kasvanud umbes 15 cm pikkuseks, siis võib taime ladva ära
näpistada, et taim jõuaks
hilissügiseks lume alla talvituma pisikese harunenud okstega põõsana. Kevaditi
tuleb vanemaid iisopi taimi tugevasti tagasi lõigata, see
soodustab põõsa harunemist ning põõsa väljanägemine muutub tihedaks ja kauniks.
Pilt 4.
Kuivatatud iisop
KORISTUS,
KUIVATUS, SÄILITUS
Teisel
kasvuaastal oleneb koristuse aeg sellest, kuidas tahetakse iisopi ürti
kasutada.
Maitsetaimena
kasutamisel tuleb saak lõigata enne õite moodustumist - varred on
veel rohelised ja lehed pehmed. Selline ürt on maitselt tunduvalt parem ja
pehmem kui ravimiks korjatav ja õitsev ürt. Maitsetaimeks saab lõikust teha 3-4
korda ja ravimtaimena, olenevalt suvest, 1-2 korda, millest teine
lõikus on ainult rohtne ilma õiteta mass. Enne kuivama panemist tuleb
taimed sorteerida ja jämedad puitunud varreosad välja lõigata.
Iisopi
kuivatus on kerge, eriti ilma õiteta ürdi kuivatus. Kuivatuse temperatuur peaks
jääma + 35 kraadi juurde ja taim on kuiv ühe ööpäeva jooksul. Iisopi täisõites
ürt kuivab ära umbes kahe päevaga. Iisopi täisõites ürti sobib kuivatada
kimpudes. Kuiv saak pannakse kotti ja suletakse niiskuse-, õhu- ja
valguskindlalt.
Iisop
sobib imehästi ka püsilillepeenras kasvatamiseks, mõjudes enne õitsemist oma
tumerohelises kuues aias suhteliselt märkamatuna. Sama taim täisõitsemisel on
aga tõeline aia kaunitar!
Iisop
sobib hästi ka väikesekasvuliseks hekiks, olles hästi pügatav ja
vormitav pärast õitsemist. Puhmas on säravalt haljas kuni lume tulekuni.
Iisopit
saab kasvatada ka toas, rõdul, terrassil lillepotis või kastides.
Iisop
on väga hea naaber kapsale, sest meelitab lõhnaga oma õitesse kapsaliblikaid.
Kirjanduses on viidatud, et viinamarjade maitse paraneb, kui viinamarjade vahel
kasvab iisop.
Pilt 5.
Iisop köögis kalatoidu maitsestamisel
KÖÖGIS
Iisop
on seedimise soodustaja ja mõjub eriti hästi just raskete rasvaste toitude
juures. Seepärast kasutatakse eelkõige rasvase liha ja kala
maitsestamiseks. Iisopi lisamisega tuleb olla ettevaatlik, siin kehtib
reegel: pigem vähe kui palju! Värskelt on vürtsikam.
Paljude
rahvaste köögis on iisop veretoitude maitsetaim, iisopi rasket maitset
peetakse sobilikuks ka metsloomalihale, soovitatakse hõõruda enne
küpsetamist jänes või metskitseliha kõvasti üle iisopiokstega. Iisopit on palju
kasutatud vorstiroogade maitseaineks. Sobib hästi koos majoraaniga.
Iisop sobib hästi ka ubade, selleri, tomati ja kohupiimaga.
Puuviljasalatisse
võib lisada iisopi õisi koos jõhvikatega. Koduses boolis ja teistes külmades
jookides soovitatakse iisopi õitsvaid latvu kasutada koos sidruniga. Sobib
kõikidesse dieettoitudesse. Kasutatakse laialdaselt konservi-, liha-
ja kalatööstuses.
MUU
KASUTAMINE
&
Mesilased armastavad väga iisopit ja õitsemise ajal on taimede ümber
pidev sumisev parv.
&
Kosmeetikas kasutatakse iisopi põletiku- ja haavaparandusvõimet
ning tehakse temast salve ja kreeme. Iisopitõmmis ergutab juuste kasvu ja
vabastab kõõmast.
&
Alkoholitööstuses on ta likööride ja veinide maitseaine.
&
Ravimtaim (bronhiidi, köha ja astma raviks; soodustab seedimist,
parandab söögiisu, reumaravim).
&
Kasutatakse lõhnataimede kimpudes
(vannitubades).
Pilt
6. Kuivlillede kimp
Minu
aias kasvab 3 iisopi puhmast. Seitse aastat tagasi, kevadel neid teiste
maitsetaimedega koos ostes, ei teadnud ma, et iisopi puhul on tegemist
püsikuga.
Nüüdsest
on saanud kolmest puhmikust hiiglaslikud pallid püsilillepeenras, kus aeg-ajalt
pean neile “meelde tuletama”, et teised taimed peavad nende kõrvale ka ära
mahtuma...
Iisopi
puhmas on siniste õitega suvel kohe pikka aega kaetud. Lähemalt vaadates on
näha, et osa õisi on juba ammu õitsenud ja teised pole veel õitsemist
alustanudki...
Suvel
on nad suured mesilaste lemmikud, mummid lausa hulluvad põõsastes... ja sellel
ajal on minul (kui allergikul mesilase nõela suhtes) sealt targem kaugemale
hoiduda... Ka liblikad ei saa neist põõsastest lihtsalt niisama mööda lennata.
Iisopi
õisi ja lehti olen kasutanud toitude maitsestamisel. Suviste koduste pidude
ajal olen iisopi õitega kaunistanud ka pidulauda ja toitu laual. Väga
tänuväärne ja armas taim.
Kasutatud
materjalid:
Väinsaar,
T. Till aias ja köögis, Maalehe Raamat, 2002
Issako,
L. Kööögiviljad ja maitsetaimed, Valgus, Tallinn, 1986
Pohljobkin,
V. Maitsetaimed. Maitseained. Valgus, Tallinn, 1983
Karvak,
E. Ürdiaed, AS Ajakirjade Kirjastus, 2006
Värva,
M. Meie ravimtaimed, Elmatar, Tartu, 2004
Uurman,
K. Õppematerjalid, 2015
http://liikarro.blogspot.com/2015/02/koogiviljad-maitsetaimed-ii.html
VastaKustuta