Iseseisev töö
Uurimus multside, väetiste ja geosünteetide omaduste
ja kasutusvõimaluste kohta maastikuehituses
MULTS
Multsi on taimede
kasvupinnasele või -substraadile laotatud kattematerjali kihti.
Pilt 1. Erinevat värvi
toonitud multsid
Mults
on tõhus umbrohu tõrjumise ja taimede loodusliku väetamise viis, aga ka
maaharimise viis ja kompostimise aeglane moodus.
Multside
liigid:
&
klassifitseeritakse materjali järgi
&
kasutusotstarbe järgi
Tabel
1. Erinevast materjalist multside näited:
Allikas:
Haljasalade kasvupinnased ja multsid, 2012 lk 84
Kasutusotstarbe
järgi jagunevad multsid:
&
dekoratiivmultsideks
&
istutusala- ja pargimultsideks
&
maastiku- ja rajatistemultsideks
&
tarbeaiamultsideks
&
eriotstarbelisteks multsideks
Pilt
2. Männikoorest dekoratiivmultsi kasutamine
Erinevate
multside kasutamine:
Tavaliselt
laotatakse mults suurematele istutusaladele ülepinnaliselt. Puude võraalused
multsitakse tavaliselt igaüks eraldi. Multsi laotatakse umb 7 cm paksuse kihina
(tihenenult) tasandatud istutusalale või istutatud puude võraalustele
ringidele, jättes vabaks puutüve vahetu ümbruse 10 cm raadiuses. Multsitavalt
pinnalt eemaldatakse umbrohud; eriti hoolikas tuleb olla mitmeaastaste
juurumbrohtude eemaldamisel. Kuivale mullale multsi ei panda.
Haljastuses
kasutatakse palju peenestatud männikoore multsi ja hakkemultsi
(erinevates fraktsioonides ja toonides),
sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kooremults ei tohi
sisaldada mürkkemikaale, mulda, kive, juurumbrohu osakesi ega umbrohuseemneid.
Pilt
3. Turbamultsiga peenar
http://tagatalu.blogspot.com/2014/10/i-k.html
Väga
hästi sobivad multsimiseks ka neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid.
Turvas ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede istutusalade
multsimiseks.
Multsikihi
soovituslikuks paksuseks tihendatult peetakse 5-7 cm. Muru
pügamise jäägi – rohupuruga multsimisel ei tohiks kihi paksus ületada
2,5 – 3 cm, sest paksem kiht ei lase enam õhku läbi. Seesama reegel kehtib ka saepuru
kohta. Multsiks kasutatavat saepuru on targem lasta eelnevalt 2 aastat seista.
(Selle aja jooksul lagunevad saepurus taimede kasvu pidurdavad ühendid.)
Pilt
4. Muruniitega multsimine tarbeaias
Orgaaniliste
jäätmetega multsimine vähendab majapidamises, ettevõtetes ja asulates
tunduvalt tekkiva prahi kogust, kahandab kulutusi prügiveole ja piirab
prügimägede kasvu.
Värvipiltideta
ajalehtede ning vanapaberi multsikihi paksus võiks olla 6 – 15
lehte. Väga hästi sobivad selleks laialilammutatud pappkastid ja -karbid, eriti
lainepapist tehtud. Et tuul multsikihti laiali ei kannaks ja põld või peenrad
prahimäge ei meenutaks, katke vanapaber õhukese kihi koreda taimse materjaliga.
Parim
maasikapeenarde mults on männiokkad. Need tõstavad mulla happesust, mis
maasikatele hästi mõjub.
Parim
multsimaterjal on kuhjas läbi kuumenenud ja paar aastat laagerdunud kompost.
Seda tuleks peenardele laotada 5 cm kihina. Selle sisse, aga külvata seemned.
Mineraalsed
multsid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades
erineva fraktsiooni ja värvusega multse on võimalik kujundada erinevaid
geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multside alla tuleb laotada peenravaip,
et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist. Orgaaniliste multside alla ei
ole peenravaiba kasutamine soovitatav.
Pilt
5. Mineraalsete multside mosaiik
Multsimisel
on palju eeliseid võrreldes teiste maaharimisviisidega:
&
mults aitab säilitada mulla niiskuse sisaldust;
&
ei lase mullapinnale tekkida õhuvahetust takistavat koorikut;
&
vähendab või väldib umbrohu kasvu;
&
vähendab taimede stressi põhjustavat mulla temperatuuri suurt kõikumist;
&
aeglustab kevadel maa sulamist, nihutades edasi õitsemisaega ning aidates
seeläbi vältida kevadiste öökülmade kahjustusi, eriti lõunapoolsetel
mäenõlvadel ja tuulevarjulistes kohtades;
& võimaldab reguleerida mulla happesust või leelisust (pH-d), olenevalt multsiks kasutatud materjalist;
& võimaldab reguleerida mulla happesust või leelisust (pH-d), olenevalt multsiks kasutatud materjalist;
&
vähendab mulla paatumist ja erosiooni;
&
alandab tallamisest tekkivat mulla tihenemist;
&
parandab mulla lõimimist aias ja kultuurmaastikul;
&
on dekoratiivne aiakujunduselement osava aiaarhidekti käes;
&
võib asendada mänguväljakutel muru;
&
varustab taimi orgaanilise väetisega ja on seetõttu eriti kasulik pinnalähedase
juurestikuga taimede (rododendronid, magnooliad) kasvatamisel;
&
soodustab kõigi mullas asuvate kasulike organismide elutegevust;
&
tugeva vihma korral ei saa toidutaimed või nende viljad mullaseks, kui peenar
on multsitud.
Tabel
2. Valik erinevate multside kasutusvõimalusi.
 |
|||
Allikas:
Haljasalade kasvupinnased ja multsid, 2012 lk 88
Multsitud
pindade väetamisel tuleb meeles pidada:
&
Väetis tuleb laotada mitte multsi pinnale või pinnakihti, vaid tuleb kobestada
multsi alla.
&
Multsi lagundamisel neelavad mikroorganismid lämmastikku. Lämmastikupuudusega
kaasneb mikroelementide omastamise langus, põhjustades taimedel puudusnähtusid.
Lämmastikväetisi antakse alati kevadel; suvine ja sügisene
lämmastikuga väetamine vähendab puude talvekindlust.
Multside
kasutamist peetakse nii aiakujunduses kui ka linnahaljastuses peaaegu normiks.
Multsitud pindasid peetakse ilusaks ja arvatakse, et multsikiht kaitseb
umbrohtumise ja kuivamise eest. Siiski tuleb arvestada, et multside positiivne
mõju avaldub vaid siis, kui multse kasutatakse õigesti.
Multsida
võib nii umbrohuvaba kui ka rohumaad:
Pilt
6. Mereadruga multsimine.
&
Esimesel juhul laotakse multsikiht mullapinnale taimede ümber. Aja jooksul
multsi alumine kiht kõduneb ja vajub kokku. Et umbrohi multsist läbi ei kasvaks
ja multsikiht ära ei kuivaks, laotage sellele mitmseugust orgaanilist
materjali.
&
Rohumaa multsimiseks peab olema käepärast palju multsimaterjali. Varakevadel
kui rohi pole veel kasvama hakanud, laotage maapinnale kiht paberit või pappi.
Selleks sobib igasugune tihe kõdunev materjal, mis ei lase rohul üldse kasvama
hakata. Selle kattekihi peale tuleb vedada puulehti, saepuru, õlgi ja muud
multsimaterjali. Juuni alguses kui rohi kasvab kõige jõudsamalt, on paras aeg
multsikihti täiendada.
Multsitud
peenar peab ilus välja nägema. Selleks katke multsikiht peenestatud puukoore
kihiga, mida saate vajaduse korral lisaks tuua. Peenestatud männikoor on
ideaalse keemilise koostisega komposti- ja multsimaterjal, näeb ilus välja ja
sellega on mugav ümber käia.
Multsile
katet valides tuleb heita pilk aiale enda ümber, see peaks sulanduma
ümbritsevaga ja tunduma loomulik.
Meeles
tuleb pidada, et kõik multsi materjalid, kaasa arvatud kate, muutuvad
edaspidi mulla koostisosadeks ning neid peaks lisama eesmärgiga
mulda parandada. Kergete liiva- ja kruusaseguste muldade mults tuleks katta
orgaanilise materjaliga. Raskele savisele mullale on multsiga kasulik lisada
liiva.
Lisaks
vajab mults ka hooldamist: regulaarset õhustamist, kobestamist ja tasandamist,
umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist.
Multside
kasutamisega kaasnevad probleemid:
&
Multsiga kaetud maa sulab kevadel hiljem ning püsib kauem jahedana,
mistõttu võib taimede vegetatsiooniperiood alata kevadel kuni paar nädalat
hiljem
&
Paksem multsikiht võib põhjustada okaspuude ja igihaljaste lehtpõõsaste varakevadisi
päiksepõletusi. Multsi all on maapind külmunud ning taimed ei saa
täiendada veevarusid; maapealsete osade kaudu toimub aurumine sellest
hoolimata. Tulemusena taim kuivab.
&
Orgaaniliste süsinikurikaste multside (männikoor, hake, põhuhekslid)
lagundamisel tarbivad mikroorganismid ära suure osa taimedele vajaikust
lämmastikust.
&
Puude võraaluseid multsides, võib mults valguda puutüve lähedusse ning matta
juurekaela lubamatult sügavale, põhjustades kasvuhäireid, tüve haudumist,
koorepõletikke ning tüve mädanikke. Istutusjuhiste järgi peaks 10 cm raadiuses
puutüve juurekaelast jätma multsivabaks alaks, aga aja jooksul koguneb mults
just juurekaela ümber tagasi.
&
Multside pealt on raske koristada lehe- või okkaprahti.
Pilt
7. Mineraalse multsiga kaetud ala
Peenravaiba
kasutamine multsikihi all
Taimestikuga
istutusalade multsimisel orgaaniliste multsidega ei ole soovitav laotada multsi
alla peenravaipa. Kuigi usutakse, et peenravaip on heaks abivahendiks
umbrohtude ärahoidmisel, näitab tegelikkus vastupidist.
Peenravaiba
kasutamisega esinevad probleemid:
&
Peenravaip ei hoia ära juurumbrohtude teket. Need tungivad peenravaibast
läbi, kuid nende kättesaamine läbi peenravaiba on võimatu.
&
Peenravaiba all tekib sageli anaeroobne keskkond, millega kaasneb
mikrofloora muutumine juurte piirkonnas ning sedakaudu ka mulla roiskumine.
&
Peenravaip põhjustab vee kondenseerumist multsi ja kasvupinnase vahel,
mistõttu mitmeaastastel taimedel (eelkõige puittaimedel) areneb pindmine
juurestik.
&
Peenravaip takistab väetiste viimist kasvupinnasesse.
&
Avaldumata jääb multsi pinnastparandav mõju, kuna humifitseerunud
multsimass ei saa seguneda kasvupinnasega.
Eeltoodud
põhjustel eemaldatakse varem paigaldatud peenravaip sageli istutusalalt.
Umbrohujuurtega läbikasvanud peenravaiba kättesaamine ning selle all olnud
kasvupinnase korrastamine on aga tülikas ja aeganõudev töö. Kui kasutatakse
mineraalseid multse, on peenravaiba kasutamine erinevate kihtide segunemise
vältimiseks paratamatu.
Multside
kvaliteet
Multsimiseks
võib kasutada erinevaid materjale. Paljusid neist toodavad aiapidajad ise
kohapeal (näiteks kompost, hakkeks peenestatud hekipügmisjäägid ja oksad,
murude niitmisjäägid jm). Sellega saadakse topeltkasu: aiapidamisjäägid saavad
tagasitee aineringesse - teisalt
paranevad aiataimede kasvutingimused.
Üldkasutavatel
haljasaladel ei ole multsimaterjalide juhuslik valik õigustatud ega lubatud.
Pilt
8. Hüdrokülvi masinate abiga tehtav töö
Kõige
värskem uudis multsi vallas on liimaineid sisaldava hüdromultsi
(vesilahus) ja looduslikku zelatiini sisaldava vahtmultsi tehnoloogia
leiutamine, mis võimaldab kiiresti katta suuri pindasid. Loodussõbralike
värvainete lisamine hüdro- ja vahtmultsi võimaldab saavutada väga omapäraseid
dekoratiivseid lahendusi. Muruseeme, väetised ja taimedele kasulikud
mikroorganismid pritsitakse rajatavale muruväljakule koos hüdromultsiga. Mulda
kattev orgaanilise aine kiht kaitseb idanevat seemet päikse, tuule ja lindude
eest ning hoiab mulla niiske. Mööduja näeb aga ühtlast rohelist pinda, nagu
kataks vastrajatud haljasala tugev mätas. Rohu kasvades multsikiht laguneb.
Vahtmultsiga kaitstakse õrnu taimi lühikeseks ajaks kiirelt ja tõhusalt ka
ootamatu hilise külmalaine või öökülmade eest.
Kasutatud
materjalid:
Laane,
M. (toimetaja), “Iluaianduse käsiraamat”, Varrak, 2012
Mölder,
A., “Haljasalade kasvupinnased ja multsid”, Luua 2012
GEOSÜNTEEDID
Aiatekstiilild
Kõige
tuntumad aiatekstiilid on
&
katteloor
&
peenravaip
Vähem
tuntakse selliseid kasulikke ja aiapidaja elu kergendavaid materjale, nagu:
&
varjutuskangas
&
geotekstiil (filterkangas)
&
juuretõkkekangas
&
tekstiilimults
Tegemist
on sünteetiliste, lagunematute matrejalidega, seetõttu tuleb hästi läbi mõelda
nende otsatrbekus ja kasutamise plussid, vastasel korral võib kasutamine
muutuda hoopis risustamiseks.
Pilt
1. Katteloor
Katteloor
on kerge, õhuke, valge kiuline polüpropüleenist kangas, mis on mõeldud külmaõrnade
taimede kaitsmiseks öökülmade eest. Katteloor pannakse peenrale, pärast
seemnete külvamist või taimede istutamist ja eemaldatakse ainult rohimiseks.
Sügisel kuivatatakse katteloor, rullitakse kokku ja pannakse hoiule. Katteloori
kasutatakse väga edukalt nii suurtootmistes suurte pindade katmiseks (näit
avamaa kurgi kasvatamisel, varase kapsa kasvatamisel jne) kui ka koduaedades
varajase saagi ootuses...
Katteloori
eelised:
&
Pikendab kasvuperioodi, sest katteloori alune päeval soojenenud maa jahtub
aeglasemalt (kevadel varaseid istutusi ja seemnekülve kaitstes, sügisel
hilistele õitsejatele (daaliad, kannad jne ) abiks.
&
Kaitseb taimekahjurite (porgandi-, kapsakärbes, kapsaliblikas jne) eest.
&
Katteloori alune muld ei kuiva nii ruttu.
&
Laseb läbi piisavates kogustes valgust ja niiskust.
&
Katteloori võib kasutada ka mitmekihiliselt (rusikareegel on, et üks kiht
kaitseb 1 külmakraadi eest). Katteloori alla pole vaja eraldi paigaldada
tugesid – kaari, sest materjal ise on imekerge.
Katteloori
puudused:
&
Tegemist on väga õrna kangaga, mida on kerge vigastada. Tugevalt vigastatud
kangas ei täida aga enam soojapidamise ja kahjurite eest kaitsmise funktsiooni.
&
Tegemist on väga kerge kangaga, mis vajab fikseerimist (mullaga, siledate
servadega kividega – mis ei lõhuks kangast).
NB!
Katteloor ei ole varjutuskangas kevadiste päiksepõletuste kaitseks!
Pilt
2. Peenravaiba kasutamine
Peenravaip
on polüpropüleenist sitke ja tihe, ribadest punutud pinnakattematerjal, mis takistab
umbrohtude arengut.
Peenravaip
laotatakse ettevalmistatud pinnasele ja servad kaetakse mullaga. Terava noaga
lõigatakse kattesse X - kujulised istutusaugud. Ilutaimede peenral kaetakse
peenravaip lisaks pealt mõne mineraalse multsiga. Tarbetaimede peenral (näiteks
maasikapeenral) multsi peale ei panda.
Peenravaip
peab vastu 8 - 10 aastat. Kasutatakse väga edukalt linnahaljastuses
dekoratiivpeenarde katmisel ja hooldusvabamaks muutmisel. Läbimõeldud ja
planeeritud peenar näeb korrektne välja, ega vaja iganädalaselt ülekäimist. Üha
rohkem on leidnud kasutamist ja rakendamist ka koduaedades (kindlasti kõige
rohkem just maasikapeenra katteks, muutes sellega maasikate eest hoolitsemise
palju lihtsamaks ja hooldusvabamaks).
Peenravaiba
eelised:
&
Väga vastupidav materjal (näiteks nn peenra pimendamise korral, ka
teistkordselt võimalik kasutada.)
&
Hoiab mulla niiskust.
&
Takistab erosiooni.
&
Musta ja valget värvi peenrakangas on vastupidav UV kiirguse suhtes, ei lagune,
ega muutu rabedaks.
&
Laseb läbi nii vee kui õhu.
&
Abimees kindla maa-ala umbrohuvabaks muutmisel. Maa-ala kaetakse peenravaibaga
ja teatud aja möödudes, (sõltuvalt pinnasest ja umbrohtude liigist - soovitavalt
2 aastat) on peenravaiba alune muutunud umbrohuvabaks alaks.
&
Kaitseks umbrohtude või soovimatute taimede seemnete, juurte ja juurevõsude
sattumisel mulda (näiteks suur abimees maasikapeenral).
&
Kasutatakse suurematel üritustel (näit Läti Taimeparaad Siguldas) kui pinnase
(muru) kaitsjat, trampimise eest.
Suurüritustel kuiva ilma korral peenravaibal liikudes ei teki ka liigset tolmu.
&
Kindel abimees perele, kelle ajalised ressursid, seoses aiatöödega on piiratud,
samas aga soovivad, et koduümbrus korrektne ja esteetiline välja näeks.
Peenravaiba
miinused:
&
Väga vastupidav materjal, seetõttu kui tema kasutamisega on eksitud või tehtud
seda valesti, peab selle uuesti välja võtma. Ei saa jääda lootma, et küll mõne
aastaga “ära laguneb”. Näiteks peenravaipa püsilillepeenras kasutades, mis
pealt on kaetud orgaanilise multsiga - peenar on jäetud isepäi, arvates, et
peenravaip kaitseb kõige eest... Ühel hetkel ongi peenravaip täis sinna külge
tugevalt kinnitunud juurumbrohtusid, lisaks veel püsikud kellel pole olnud
ruumi loomulikuks laienemiseks...
Koduaias
kasutades peaks peenra rajamisel kindlasti mõtlema ka mitmed sammud ette – kas
ja milline see peenar peaks viie aasta pärast välja nägema, et rajamise ja
planeerimisega mitte vigu teha.
&
Tegemist on sünteetilise materjaliga (läikiv ja mõjub jõuliselt), mis sõltuvalt
kohast, funktsioonist ja kontekstist kus kasutatakse võib riivata silma,
seetõttu eeldab ka katmist (näiteks erinevate multsidega).
&
Peenravaiba lõppedes muruks üleminekul (näiteks püsilille või maasikapeenras),
tuleb mõelda kuidas peenravaip niimoodi kinnitada – kinnistda, et muruniitja
tera seda lõhkuma ja lammutama ei pääseks, pärast esimest seesugust ”rebimist”
on järgmised korrad juba lihtsad tulema.
Pilt
3. Tekstiilimultsi kasutamine
Tekstiilimults
ehk multsikangas on mustakiuline pehme ja kerge polüpropüleenmaterjal, mida
kasutatakse analoogiliselt peenravaibaga. Laotatakse ettevalmistatud pinnasele,
kuhu terava noaga lõigatakse X kujulised istutusaugud. Kasutamise iga 5 – 6
aastat.
Multsikanga
eelised:
&
Tegemist on sünteetilise kangaga, mis katmata kujul, mõjub aias silmale
paremini kui peenravaip.
&
Materjal sobib erinevate pinnasekihtide eraldamiseks näiteks kasvumulla ja
drenaazi eraldamiseks lillepeenras.
&
Takistab umbrohtude levikut ja kasvu.
&
Soodustab istutatud taimede juurdumist, sest multsikangas suudab hoida pinnase
sooja ja piisavalt niiske.
&
Vigastuste korral ei hakka ta hargnema.
&
Kindel abimees piiratud ajaressursiga peredele, kelle jaoks oma aia olemasolu,
toimimine ja dekoratiivsus oluline on.
Multsikanga puudused:
&
Tuleb läbimõelda üleminek multsikangalt murule, kuidas kinnitada – fikseerida
multsikanga äär nii, et muruniitja seda väljakergitama ei pääse.
&
Ühekordne kasutusvõimalus, sest pärast aastast maasolekut pole võimailk enam
tervena kätte saada.
&
Sõltuvalt kohast, kus sünteetilist multsikangast kasutatakse, vajalik ka
esteetilise pildi saamiseks pealt multsiga katta.
Pilt
4. Filterkanga kasutamine
Filterkangas
on polüpropüleenkiududest valmistatud viltjas, vett ja õhku läbilaskev väga
vastupidav kangas, mida kasutatakse pinnase tugevdamiseks, külma kaitseks ja
umbrohu tõkestamiseks ehituses ja haljastuses.
Filterkangas
paigaldatakse teede rajamisel suurematest kividest ja kändudest puhastatud
maa-alale (kanga alla võib jääda madal taimestus). Pealt kaetakse 15 – 30 cm-se
kruusa-, liiva- või mõne muu materjali kihiga.
Filterkanga
funktsiooniks on:
&
eraldada üksteisest erinevaid pinnasekihte ja takistada nende segunemist.
&
tugevdada pinnase struktuuri ja takistada külmunud maapinnasest tulenevaid
pinnase kerkimisi ja vajumisi.
&
tugevdada varisemisohtlikke piirkondi.
&
kaitsta erosiooni eest.
&
filtreerida sademeid ja takistada mittevajaliku pinnasekihi sattumist
ehituslikku kihti.
&
kodustes tingimustes kasutada drenaazi ümber, kus ta hoiab ära puujuurte ja
teiste pinnase osakeste tungimise dreeni, kaitstes seeläbi drenaazi toimimist –
töökorras hoidmist.
&
sillutiste rajamisel tõkestada tugeva vihmasaju korral liivaosakeste kivide alt
ja vahelt välja uhtumist.
Filterkangast
kasutatakse tehisveekogude või liivarandade loomisel. Paigaldatakse laste
liivakastide alla (tõrjumaks liivakastis umbrohu kasvu).
Pilt
5. Juuretõkkekanga kasutamine
Juuretõkkekangas
on vett läbilaskev valge kiudkangas, mille abil on võimalik taimi istutada
raskesti haljastatavatesse kohtadesse (näiteks suurte puude lähistele, kivide
või killustiku vahele, liiva sisse).
Juuretõkkekanga
paigaldamiseks kaevatakse kõigepealt sobiva suurusega istutusauk, mis
puhastatakse juurtest ja kividest. Juuretõke asetatakse istutusauku ning
jäetakse kuni 2 cm laiune serv üle maapinna, et takistada juurte levikut
maapinna kaudu. Kui juuretõkkekangast on vaja jätkata, naelutatakse servad kahe
lauajupi vahele, vastasel juhul võivad võivad juured kanga vahelt sisse pugeda.
Juuretõkkekanga
funktsiooniks on:
&
kaitsta istutusala materjali puude narmasjuurte tungimise eest istutusalale.
&
turbapeenra rajamisel hoida eraldi happeline ja neutraalne kasvukeskkond, et
need ei seguneks.
&
liivasel alal taime ümbritseva mulla säilitamine (mitte seguneda laskmine),
üleliigset vett samas kogumata.
Pilt
6. Varjutuskanga ümber puu mässimine
Varjutus-
ja tuulekaitsekangas on tugev polüpropüleenist kootud erineva
tihedusastmega võrk (30%, 50%, 70%), tavaliselt rohelist värvi, mida
kasutatakse okaspuude istutusjärgseks varjutamiseks ja varakevadise
päiksepõletuse kaitseks.
Taimedele
mässitakse kangas ümber mitmekordselt. Vahel (sõltuvalt taime tüübist ja
ehitusest), on vajalik eelnevalt püstitada taime ümber karkass ja varjutuskangas kinnitada selle külge.
Materjal pannakse taimede ümber hilissügisel, enne püsiva lumekatte tulekut.
Eriti hoolas tuleb olla taimelatvade ja kasvupungade katmisega! Varjutuskangas
kinnitatakse nööriga. Kangas tuleb eemaldada kevadel, pärast maa sulamist
pilves ilmaga. Kasutusaeg on 8 – 10 aastat, sellest tuulekaitsekangana 2 – 3.
&
Suvel saab kangast kasutada ka maasikate ja sõstrapõõsaste kattena – lindude
eest kaitstes.
&
Suvisel kuumaperioodil saab kangaga varjutada terasse ja talveaedu, liigse
kuumuse eest.
Pilt
7. Pakasekaitsekangas
Pakasekaitsekangas
on umbes 4 mm paksune heleroheline, - sinine või valge viltjas materjal, mis ei
lase läbi otsest valgust. Kaitseb külma ja kevadpäikse kahjustuste
eest roose, rododendroneid, ronitaimi, püsililli ja teisi külmaõrnu ilu- ja
okaspuid.
Kangas
keeratakse nagu kasukas ümber puu või paigaldatakse karkassile. Töö tehakse ära
enne püsivate külmade saabumist, kui maa on jäätunud ja eemaldatakse kevadel,
kui mullapind on sulanud. Kangas kuivatatakse ja pannakse hoiule. Õige
käsitlemise korral võib kesta aastaid.
Kasutatud
materjalid:
Katrin
Uurmani õppematerjalid
MAHEVÄETISED – MAHEVILJELUS
“Naturam, optimum deucem, sequimur” - “Järgigem loodust, parimat õpetajat”
Mahepõllumajanduse põhimõte on toimida koos loodusega, mitte tema arvel.
Pilt
1 “Sinepi ja keerispea segukultuurina külvatud põld. Üks võimalus
vahekultuuridega maad parandada.” Foto: Margus Essi erakogu
Pilt
2 “Kimp m(k)ulda – kui palju vihmausse! Vihmaussid indikeerivad mulla
elujõulisust.” Foto: Margus Essi erakogu
Umbes
150 aastat tagasi tõestas Saksa teadlane Justus von Liebig, et fosfori,
kaaliumi ja lämmastiku soolad, lisavad
taimedele juurdekasvu. Sellest sai alguse kunstväetise tööstus. Praegu ütlevad
uurijad, et taimed vajavad 16 algainet selleks, et hästi kasvada.
Looduslähedases
viljeluses vaadatakse asju siiski teisest vaatevinklist, seal pakutakse
taimedele võimalikult palju algaineid, millest nad ise valivad vajaliku
– selgitab seda protsessi A. I. Virtanen.
Mahepõllumajanduses
lähtutakse ökoloogilisest printsiibist, mida keerukam ja mitmekesisem
on agrosüsteem, seda stabiilsem ta on. Seetõttu kasvatatakse paljusid
eri kultuure, säilitatakse looduslikke alasid ja soodustatakse mitemekesise
elustikuga servaalade teket. Teades, et paljud agrosüsteemides toimivad
protsessid on tootmisele kasulikud, püütakse neid võimalikult efektiivselt ära kasutada, mitte ignoreerida või alla
suruda.
Et
mahetootmises on sünteetilised pestitsiidid ja mineraalväetised välistatud,
siis peab mahetootja loodust rohkem tundma kui tavatootja ning oma tegevuse
palju põhjalikumalt läbi mõtlema. Tuleb leida kohalikesse oludesse sobiv
külvikord, sobivad liblikõielised, vahekultuurid, harimistööde aeg, sõnniku
säilitamise viis, selle põllule andmise aeg jne.
Pilt
3 “Minimeeritud harimisega põld. Pilt looduslikust kasurite – lepatriinud ja
kahjurite – lehetäid tasakaalust.” Foto: Margus Essi erakogust
Väiksed
energiaimed
Kask
toidab end ise sellest, mis tal maha variseb ning lisaks kogub jõudu õhust ja
veest. Sama kokkuhoidlik on lepp, kes seob õhust lämmastikku ja toodab
suurepärast mulda. Samasugune on põlluveertes kasvav punaseõieline põdrakanep.
Tõelised
energiaimed on sipelgad, sõnnikuhunniku vihmaussid ja kompostibakterid,
kes toodavad rohkem energiat kui ise toiduks vajavad. Vihmausside puhul on
kindlaks tehtud, et nad lagundavad kaskede langenud lehti niimoodi, et
lõpptulemus on selgelt leeliselisem kui bakterite lagundatutel. Vihmauss toodab
n-ö tühjast leeliselist ainet. Metsakuklased on oma liigis energiatootjad. Nad
on nagu elektrilambid, mis imevad energiat maakiirgusest ja muundavad selle
bioenergiaks.
Bioloogiline
kompost on lihtne viis, kuidas kasutada ka inimeste väljaheidete energiat ja
viia see tagasi kasulikku ringkäiku. Soojas hoitud kompostile lisandub tublisti
baktereid ja taimmaterjal peenestatakse suurepäraseks mullaks.
Pilt 4 “'Starateli' tüüpi vihmaussid söövad iga päev
endasuuruse koguse sõnnikut” Foto: Raivo Tasso
Tasakaal on mulla tervise
võtmeks
Tervel, kõrge mineraalainete
sisaldusega mullal on hea struktuur.
Terve mulla õige mõõt on terve
vili: kõrge saagikusega, haiguse- ja kahjuritevaba.
Muld, mis paistab suurepärane – palju
vihmausse, sõmer struktuur koos suurepärase “keldrilõhnaga” - ei pruugi igakord
kasvatada terveid põllukultuure.
Kuidas tervet mulda saada?
Senise põlluharimise traditsiooni
järgi on kõige olulisemad elemendid olnud lämmastik, fosfor, kaalium ja
mikroelemendid.
Viimase 10 aasta peamiselt USA-s
tehtud uuringute põhjal võib väita, et erinevate aineelementide tähtsus on
muutunud. Loomulikult pole olemas ainuõiget tõde, kuid tahaksin tutvustada neid
uuringuid, mis tavapärastesse“klassikalistesse raamidesse” ei mahu.
“Suure Neliku” mineraalid on kaltsium,
fosfor, magneesium ja boor.
Esimene ülesanne on piisava koguse
kättesaadava kaltsiumi tagamises.
Mikroelemendid
on rasked. Selleks, et taim jõuaks neid endasse imada, on tal vaja
märkimisväärset hulka kaltsiumi. Kui kaltsiumikogused taimes on väiksed, siis
taim ei saa mikroelemente kätte, isegi siis kui neid mullas piisavalt leidub.
Teine samm on pöörata tähelepanu fosforile.
Fosfor on seotud energia tootmise ja ringlemisega – viies P tasemed kõrgeks on
võimalik suurem saak, talvekindlus paraneb (eriti liblikõielistel), stimuleerib
juurestiku arengut, soodustab valmimist.
(Näide kartulikasvatusest:
Kartulikasvatajad teavad, et mida kõrgem fosfori sisaldus leherootsus, seda
parem saak. Leherootsus P mõõtmine ja selle üle 0,2% hoidmine on paras
väljakutse. Sa võid taimele lisada nii palju lahustuvat fosforit kui taim
kannatab, aga ikkagi mitte suuta seda numbrit tõsta. Mõned kasvatajad on näinud
0,45%-list P taset samade kultuuride, sortide ja alade puhul. Miks see nii on?
Fosfori muutmine taimedele kättesaadavaks sõltub mulla bioloogilisest
aktiivsusest, eriti bakteritest ja mükoriisa seentest. Mida suurem on
mulla bioloogiline aktiivsus ja huumusesisaldus, seda paremini on fosfor
taimedele kättesaadav.
Pilt 5 “Kartulipanek minimeeritud
harimisega” Margus Essi erakogust
Pilt 6 “ Multsi peal kasvanud
kartulipeenar” Margus Essi erakogust
Kolmas samm - mineraalne indikaator
on magneesium.
Magneesium on suurepärane mulla
tasakaalu ja tervise indikaator, juhul kui kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi
tasemed mullas pole tasakaalus, kaotab muld oma haritatavuses ja taimed
näitavad seda välja kas ülejääkide või
puudustena (tomati lehekuju muutumine). Kui mullas on liiga palju magneesiumi,
näiteks üle 25 % aleuriidikas liivsavis, kaotab muld oma haritavuses ja muld
paistab tihke ja vähem vetruv – kündmisel, pärast suuri vihmasadusid.
Paljud põllumehed ja teadlased juba
teavad, et kõrge magneesiumisisaldusega mullad ei tähenda alati taimede kõrget
magneesiumisisaldust. Kui taim saab magneesiumi mullast hästi kätte,näeme me,
et kõik erinevad mullas leiduvad suhted on tasakaalus, see on märk tervest
mullast. Seda on fotosünteesis vaja ja see on ka tõeline indikaator õigete
kaaliumikoguste ja toimiva kättetoimetamise jaoks. Kõrge magneesiumi liikuvuse
jaoks on vaja ka väävlit.
Neljas
indikaator – mineraal on boor. Ka teised mikroelemendid on tähtsad, kuid
boori kui aniooni on mullas raske koguda ja hoida. Boor on kriitilise
tähtsusega kaltsiumi omandamises ja suhkrute ümberasustamises.
Lisades kaltsiumiallikale boori on võimalik suurem kaltsiumi imendumine kui
ilma boorita. Boor on eriti tähtis taimede tolmlemise ja seemnete
paljunemise protsessides – ilma selleta võib taim kasvada, aga ei suuda moodustada
vilju ja seemneid.
Boori
jääb sageli puudu rapsil, pea- ja lillkapsal, peedil ja paljudel teistel
juurviljadel. Element on vajalik liblikõieliste juuremügaratele.
Boori
on taimedele vaja kogu vegetatsiooni jooksul. Kui tekib boori puudus, varisevad
kõigepealt noored lehed ja võrsed ning õied tolmlevad halvemini. Eriti palju boori
vajavad valmivad seemned.
Soodne
kasvukeskkond põhineb alati kõrge mineraalide sisaldusega mullal.
Lämmastiku
lisamine - ammooniumi kujul esinev lämmastik
võib asendada rakustruktuuris teisi põhimineraale nagu kaltsium, kaalium,
magneesium ja naatrium. Teiste sõnadega – üleliigne lämmastik mullas sunnib
taimi kasutama rohkem lämmastikku ja vähem teisi mullas leiduvaid mineraale.
Kui taimedel rakendatakse lisatud lämmastikuga tootmist, näitavad nad seda kohe
välja. Kõrgemat saagikust on lihtne märgata. Näha pole seda, mis toimub rakutasandil
– asendamist. Lämmastik on sellisel juhul rakukoes esindatud selgelt üle
taime tegelike vajaduste, mis omakorda viib teiste mineraalide kadumiseni
rakust. See ongi põhjus, miks turumajanduslikud katsetused kasutada lämmastikku
ja jõuda samas kõrge Brix-väärtuseni, pea alati ebaõnnestuvad.
Ühes
katses uuriti kahte redist ja porgandit. Ühtedel olid suureks paisunud juured
ja väiksed lehed, teistel vastupidi. Kasvamist, kus ohtralt toodetakse
biomassi, nimetatakse vegetatiivseks. Selle poole püüeldakse eelkõige
söödatootmises. Abiks võetakse ohtralt lämmastikväetist. Nii
saadakse ka porgandid ja redised kasvatama pikki pealseid ehk kasvama
vegetatiivselt. Sel juhul võivad nad sisaldada nitraate, mis on inimesele
kahjulikud.
Pilt 7 “Redis&Porgand – suured ja uhked!”
http://www.bakker.ee/seemned/koogiviljaseemned/seemnelindid-ja-matid/
Teistmoodi
kasvamist nimetatakse generatiivseks. See saavutatakse väiksema
lämmastiku ja suurema kaaliumi kasutamisega. Taime ainevahetus on
siis tasakaalus ja areng kulgeb järjekindlalt seemnetootmise suunas.
Loomulikult
vajavad taimed kasvamiseks lämmastikku. Küsimus seisneb selles, kuidas
lämmastikku taimedeni viia. Kui mullabioloogial on juurdepääs mineraalidele,
niiskusele ja taimesuhkrutele, siis piisab taimele atmosfääris saadavast
lämmastikust. Kui ainsaks eesmärgiks on kasumilk saak, siis tuleb taimedele
anda lisalämmastikku.
Puutuhast superväetis
Puutuhale
võib lisaks hulka segada ka peenestatud puusütt (teeb hallika segu värvuselt
süsimustaks). Et vähendada tuha tolumsust võib segu hulka segada niisket
lehekomposti. Väetisele saab lisajõudu anda, segades 9,1 kg tuha hulka 0,45 kg
vetikaväetist (kelp meal) ja 0,45 kg suhkrut.
(Kui
muldadel kuhu tuhaväetis läheb on madal fosfori tase, võiks lõkkesse juurde
lisada veel luid ja pärast need koos sütega purustada.)
Soovituslik
puutuhaväetise kogus on 2,3 – 22,7 kg tuhaväetist - 93 m2 kohta. Sõltuvalt mullastikust ja tema
vajadustest. Superväetist peaks vältima pindadel, mille pH on suurem kui 7,8.
Puutuha kasutamine ei asenda mullaproovide võtmist ja selle abil saadavaid
soovitusi mullaviljakuse tõstmiseks. Pigem on tegemist toidulisandiga ja see
vähendab vajadust osta sisse mujalt väetisi. Puutuha kasutamise ilu seisneb
selles, et seal leiduvate mineraalide spekter ja kogus on kord juba taimede
poolt välja valitud. Selline peen tolm reageerib mullaga väga kiiresti.
Puutuhas leidub palju mikroelemente ja teiseseid mineraale ilma, et mulda
lisanduks lämmastikku.
Aiapidamises
piisab ühest ämbrist tuhast aarile aastas, see soodustab generatiivset kasvu ja
saak on sellele vastav.
Pilt
8. Tööstusliku puutuha ja peenestatud lubjakivi elemendiliste koostiste vahemikud
Niiskuse jälgimine
Niiskuse
jälgimine tundub lihtne ja iseenesestmõistetav, tegelikkuses on see
kõrgekvaliteediliste puu- ja juurviljade tootmisel kriitilise tähtsusega.
Läbikuivanud muld piirab mineraalainete voolu taime ja teisalt mikroobe
toitvate taimesuhkrute mulda liikumist. Tulemus on see, et mikrobioloogiline
süsteem lakkab töötamast, kuna taimed üritavad ellu jääda. Sellisel juhul on
impulss kadunud ja taimede kvaliteet ja maitse kannatab. Kasvuhooaja jooksul ei
tohiks lasta mullal mitte kunagi liiga kuivaks muutuda.
Pilt
9 “Peos on on näha väga ilusa struktuuriga õhurikas muld” Foto: Margus Essi
erakogu
Pilt
10 “ Toitainete vahekord ümberarvestuses ühele hektarile, mullakihi sügavusega 20 cm “: Pinnases on 50% tahkeid aineid, tahketes ainetest on orgaaniliste ainete osakaal 5%, orgaanilistes ainetes on 5% organisme ehk 7,5 tonni. Organismidest 40%
on baktereid ja kiirikseeni - 3000 kg, 40% on seeni ja vetikaid - 3000 kg, 12% on vihmausse - 900 kg, 5% ülejäänud mikrofaunat - 375 kg, 3% meso- ja mikrofaunat - 225 kg.
Foto: Margus Essi erakogu
Foto: Margus Essi erakogu
Selleks,
et luua optimaalne keskkond oma aias, tuleb teha järgmist:
&
Hoida mulla mineraalide tase kõrge!
&
Hoida mullale lisatava lämmastiku tase väga madal.
&
Hoida muld piisavalt niiske.
&
Ise teha superväetist.
Pilt
11 – optimum garden tabel 2
Taimedele
lisatud lämmastik on nn turvavõrk. Selle kasutamist ei peaks lõpetama
järgmistel puhkudel:
&
Taimi siseruumides (kasvuhooned, -tunnelid) kasvatades. Tegemist on väga
intensiivse alaga, kus oluline on maksimaalselt suur toodang ja kasumlikus.
&
Teravilja suurtootmine – parem mitte mõeldagi sellele...
&
Mullad, mida on rohkelt herbitsiididega ja pestitsiididega pritsitud – sellises
keskkonnas on mikroobid hädas ja vajavad lisalämmastikku.
Pilt
12 Fotosüntees
Taimede kasvu ja paljunemise energia
toodetakse fotosünteesi abil: päikesevalguse abil toodetakse lihtsaid
süsivesikuid. Need lühikeste ahelatega lihtsad suhkrud on põhilised
ehitusmaterjalid, millest
konstrueeritakse kogu ülejäänud taime
osad. Samas kasutatakse neid ka energiaallikana rakkude jagunemisel ja
arenemisel, mille abil toimub taime kasvamine.
Selleks, et kasvav taim oleks terve
ja hästi toimiv, peab ta neid lihtsaid suhkruid edasi töötlema nii, et neist
moodustuvad komplekssed polüsahhariidid ja teised pika ahelaga süsivesikud nagu
pektiinid, ligniinid ja tselluloos. Lisaks terviklike süsivesinike
moodustamisele peavad taimed veel tootma täisväärtuslikke valke ja teisi
keerulisi ühendeid nagu rasvad ja taime teisesed ainevahetussaadused
(metaboliidid). Kui taimed toodavad kõrgematasemelisi ühendeid, vajavad nad
selleks üha komplekssemat ensüümide koostoimet. Taime kasv ja saagikus
sõltuvad otseselt taime võimest toota täisväärtuslikke ühendeid. Paljud
kultuurid, mida tänapäeval toodetakse, annavad saaki vaid väikese murdosa
sellest pärilikust geneetilisest potentsiaalist, mida seeme kannab.
Selline saagi vähenemine tuleneb taimede stressist, eriti just kriitilistes
kasvufaasides. Stress võib esineda nii klimaatilise kui toitainelise
stressina. Viimasel juhul ei saa taim kätte piisavat kogust mineraalaineid, et
korralikult funktsioneerida.
Pilt 13 “ Erinevate looduslike
aktivaatorite ja looduslike väetiste kasutamise tulemus” Foto: Margus Essi
erakogu
Kriitilised
kasvufaasid
Kriitilised kasvufaasid on
võtmeküsimuseks. Kõikidel taimedel on kindlad kasvufaasid, mille ajal tühisena
paistvad faktorid võivad suurt mõju avaldada kogu taime tervisele ja lõplikule
saagikusele. Kriitilised kasvufaasid erinevad nii kultuuriti kui ka
mitme-aastaste ja ühe-aastaste ning ühe- ja rohkemasaagiliste kultuuride vahel.
Mõned tavalisemad kriitilised kasvufaasid on
& istutamine / ümberistutamine,
&
toestamine,
& õitsemine
/ viljade valmimine,
& koristus
&
mitmeaastastel taimedel ka järelkoristus.
Üldreegel on, et mida varasemas
taime kasvutsüklis esineb potentsiaalne stress, seda suuremat mõju avaldab see
taime edasisele tervisele ja kvaliteedile. Näiteks mõjutab suur vihm ja
üleujutus 6 päeva tagasi külvatud taimi tugevamini, kui neid, mis said mulda 6
nädalat tagasi.
Oluline on teada, et kõige paremini
areneb taim siis, kui toitainete lisamine ühtib kriitiliste kasvufaasidega. Suurte
saakide ning haigus- ja kahjurikindlate kultuuride kasvatamise saladus peitub
selles, et taimele tuleb kindlustada toitainete kättesaadavus kogu kasvutsükli
vältel.
I
Orgaanilised väetised
Mahepõllumajanduses aitavad
mullaviljakust taastada orgaanilised väetised, milleks võivad olla mitmesugused
loomse või taimse äpritoluga ained: sõnnik, virts, kompostid,
haljasväetised, põhk.
Orgaanilised
väetised:
&
Suurendavad mulla huumusvaru ja rikastavad mulda taimedele vajalike
toiteelemnetidega.
& Parandavad
mulla struktuuri.
& Tasakaalustavad
mulla energeetilist seisundit.
&
Aktiveerivad mulla elustikku.
Orgaanilistes väetistes vabanevad
toitained ja muutuvad taimedele kättesaadavaks
aeglasemalt, kuid ühtlasemalt ja on taimedele vastuvõetavamates
vahekordades.
Pilt 14 Sõnnik
& Sõnnik
Sõnniku väetusväärtus võib – olla
väga kõikuv, sõltudes mitmetest komponentidest.
Hea sõnniku annab allapanu, kui on
nii hekseldatud põhku kui ka turvast (soovituslik vahekord: 2/3 põhku ja 1/3
turvast). Turvas seob hästi sõnnikus olevat vaba ammoniaaki, põhk aga
intensiivistab ammoniaagi bioloogilist sidumist.
Sõnnikut antakse kas sügis- või
kevadkünni alla või siis kasvu ajal. Millist aega valida, sõltub sõnniku
liigist, käärimisprotsessi ulatusest, kultuurist, mullast, kasvutingimustest
jne.
Väga väärtuslikuks peetakse hobusesõnnikut
(aiandust silmas pidades), vähem väärtuslikuks sea sõnnikut. Võimalusel tuleks
eelistada hästi käärinud sõnniku andmist kevadkünni alla. Sügiskündi
valides, tuleb sõnnik viia põllule võimalikult hilja, aga enne maa külmumist.
& Virts
Virts moodustub loomade väljaheidete
vedelast osast. Virts on kiiretoimeline lämmastikkaaliumväetis, millega
väetatakse tavaliselt põlde ja rohumaid kasvuajal.
NB! Pidev
ühekülgne virtsaga väetamine põhjustab mulla hapestumist!
Virtsa antakse kevadel mulda
külvieelse harimisega või kasvuajal, kas vaheltharimise käigus või
pealtväetisena. Rohumaadel võib seda teha vegetatsiooniperioodi algul või
pärast igat niidet või karjatamist.
Pilt 15 Mesika põld
&
Haljasväetis
Taimekasvatustaludes, kus loomi ei
peeta, saab sõnniku asendada haljasväetisega.
Tegemist on haljasmassiga (paremini
sobivad tugevakasvulised liblikõielised kultuurid, nagu ristik, mesikas,
lupiin, vikk), mis mullaviljakuse suurendamise eesmärgil mulda viiakse.
Keskmiselt on haljasmassi toime võrdeline sõnniku toimega.
Erinevalt teistest orgaanilistest
väetistest kobestavad liblikõielised haljasväetiskultuurid oma juurestikuga
sügavamaid mullakihte, parandades mullastruktuuri ja soodustades järgnevate
kultuuride juurte sügavamale tungimist. Liblikõielised haljasväetised
suurendavad liivmuldade ning vähendavad
savimuldade sidusust.
Haljasväetiskultuuride kasvatamise ja
kasutamise viisid:
& Kasvatamine iseseisva
põllukultuurina
& Kasvatamine vahekultuurina
(külvatakse varakult koristatavate kultuuride, näit varane kartul, taliviljad
järel). Vahekultuuriks sobivad vikk, kaer jne
& Külvamine kattevilja alla
(selleks sobivad liblikõielised heintaimed – mesikas, lutsern, ristik).
Haljasväetisena küntakse nad mulda tavaliselt järgmise aasta suvel või sügisel.
& Kombineeritud kasutamine
Haljasväetisena kasutatakse vaid
haljasväetiskultuuri ädalat, põhisaak läheb loomasöödaks.
& Põhk
Põhk on teraviljatootmise
kõrvalsaadus (purustatakse viljakoristuse ajal ja lastakse põllule tagasi.
Põhus on C/N suhe väga suur, seega ettevaatust! Põhk sobib hästi liblikõieliste
kultuuride väetamiseks.
Pilt 16: Kompost
& Kompost
Kompost on lagunemata orgaanilise
materjali (nt taimejäänuste, sõnniku) ja huumuse vaheaste. Kompostimisel
eristatakse nelja staadiumi:
–
lähtematerjal on
veel ära tuntav
–
lähtematerjal on
raskesti ära tuntav, poolvalmis kompost
–
lähtematerjal
pole enam ära tuntav, valmis kompost
–
kompostmuld
Täiesti valmis kompost on ideaalne
väetis peaaegu kõigile muldadele ja kultuuridele.
& Merest
pärit viljakus
Mereadru (põisadru) on väga hea
toitainerikas väetis, mida rannikualadel on kasutatud ammustest aegadest. Adru
laguneb suhteliselt kiiresti ja toitained võivad kaotsi minna. Selleks tuleb
sügisel rannale uhutud adru kokku korjata ja tarbimiskohas virnastada. Kevadel
pärast sulamist ja mõnenädalast käärimist laotatakse adru laiali ja küntakse
sisse. Adru laguneb mullas kiiresti ning selles sisalduvad toitained muutuvad
taimedele kergesti omastatavateks.
Kõik need on “tööriistad”, mida me
saame kasutada taime tervise ja produktiivsuse suurendamiseks. Tuleb aru saada
nende tööriistade esmasest eesmärgist ja vajadusest, et mõista, kuidas neid
taime toitumise täiustamiseks süstemaatiliselt kõige paremini kasutada.
Lisan siia ka ookeani
kallastel kasvava merevetika kasutamise võimalused. Meie jaoks eestis
jääb see teema veel hetkel natuke kaugeks, aga esimesed proovimised on juba
tehtud. Kasutusvõimalustega tutvumiseks ja tema potensiaali mõistmiseks on
siinne nimistu igati sobiv koht.
Ookeani kallastel kasvab suurte kogumitena merevetikas.
Rannikualade elanikud on õppinud seda mitut moodi kasutama. Näiteks Jaapanis
kasutatakse merevetikat toiduks. See avaldab mõju ka nede heale vaimsele ja
füüsilisele tervisele. Värske merevetikas sisaldab kaaliumi, lämmastikku ja
fosforit sama palju kui värske karjasõnnik. Vetikas sisaldab palju muudki,
ühtekokku umbes 60 looduslikku algainet. Merevetikat kogutakse vastavate
masinatega. Vetikas olev vedelik võetakse välja vaakumpumbaga, seejärel
saadakse destilleerimise tulemusena tume, tõrvataoline tõmmis. Mida pritsitakse
veega lahjendatult (1:500) taime rohelistele osadele. Seemnete idanevust saab
parandada, leotades neid ööpäev merevetikalahuses.
Vetikad,
vedel-kalaväetised ja meremineraalid taimeväetistena
Merevetikad
Praegusel ajal on kättesaadavad
mitmesugused merevetikad, millest igaühel on oma unikaalne spekter taime
kasvufaktoreid ja mineraale. Erinevate vetikatüüpide mõju taime kasvule võib
olla võrdlemisi varieeruv. Tõenäoliselt kõige tuntumad ja kättesaadavamad
vetikad on pruunvetikad Ascophyllum nodosum, Ecklonia maxima ja Laminaria.
Pilt 17: Pruunvetikas Ascophyllum
nodosum
Ascophyllum on paljudel puhkudel kõige laiemalt kasutatav. Ta
sisaldab tasakaalustatud koguses taime kasvufaktoreid, vitamiine, hormoone ja
aminohappeid, mis stimuleerivad üldist taime kasvu ja paljunemist.
Pilt 18: Ecklonia maxima
Ecklonia maxima on soojemast keskkonnast pärit vetikas. Ta sisaldab väga
aktiivseid taime kasvufaktoreid ja toetab eriti juurte kasvu ja taimede
paljunemist. Ecklonia maxima sisaldab võrreldes teiste vedelvetikatoodete
toorainetega väiksemas hulgas toitaineid.
Pilt 19: Laminaria
Laminaria
ekstrakt sisaldab samas teiste vetikatega
võrreldes märkimisväärselt suuremaid koguseid mineraale, eriti seleeni ja
joodi. Laminaria paistab tugevalt toetavat taime immuunsüsteemi ja
haiguste- ning kahjurikindlust. Vetikaekstraktid sobivad üldiselt kõige
paremini eelkõige taimede biostimulaatoriteks, mitte muldadel kasutamiseks.
Merevetika ekstraktid töötavad suurepäraselt, kui neid kasutada külvamisel
taimede idanemise suurendamiseks ja juurte arengu kiirendamiseks
ning lehtede kaudu taime immuunsuse ja paljunemisvõime parendamiseks. Merevetikate
kasutamine pakub palju eeliseid taime kasvufaktorite ja mikroelementide
seisukohalt.
Vedel-kalaväetis
Vedel-kalaväetis paljude erinevate
kultuuride ja muldade puhul tõenäoliselt kõige laialdasemalt kasutusel.
Kalaväetisel on palju unikaalseid omadusi, mis teevad ta teistest väetistest
erinevaks. Üheks tähtsaimaks selliseid omadusi esile kutsuvaks komponendiks on
vedel-kalaväetises sisalduvad õlid. Lipiidid moodustavad elusorganismide
rakumembraanides fosfolipiidseid / kaltsiumpektiinide “võileibu”. Üldiselt
kasutavad taimed oma koes kõrgema struktuuritasemetega lipiide tugevamate
rakumembraanide ehitamiseks. Nii nagu loomades, on ka taimedes rasvaosakesed
ette nähtud energia salvestamiseks. Kui taimedel või loomadel esineb energia
ülejääki, hoiustatakse see rasvavarudena raskemate perioodide üleelamiseks.
Sama põhimõtet järgides saavad vedel-kalaväetistes sisalduvad õlid olla
taimedele energiaallikaks, mis aitavad neid üle stressirikastest perioodidest.
Kalaväetises on lisaks õlidele ka väiksed kogused mikroelemente, kuigi
viimaseid leidub teistes toodetes rohkem.
Vedel -
meremineraalid
Viimastel aastatel on
vedel-meremineraalid saanud palju laialdasemalt tuntuks ning neid on rohkem
kasutama hakatud. Paistab, et õigesti töödeldud vedel-meremineraalide
kontsentraadid mõjutavad taimi ja muldasid paljudel erinevatel viisidel. Kõige
tähelepanuväärsem on nende lai spekter mikroelemente. Paljudest
meremineraalide toodetest, on kõige tõhusamad olnud need, mille tootmisel on
kasutatud meetodit soft extraction-concentration process (leebet
ekstraheerimist-kontsenteerimist), mis säilitab tootes kõik ookeanist võetud
alglahuse eluskomponendid. Need eluskomponendid koosnevad ensüümidest,
huumusosakestest ja komplekssetest mikroobide ainevahetussaadustest.
Tooted, mis sisaldavad selliseid orgaanilisi koostisaineid, kutsuvad mullas
esile tohutu mikroobide kasvu. Lõpplahuses orgaaniliste koostisosade
säilitamiseks, on oluline hoida naatriumi sisaldus madalana. Parimad tulemused
on saavutatud selliste toodetega, mis sisaldasid vähem kui 2% naatriumi.
Vedel-meremineraale saab kasutada
paljudes kohtades. Kõige paremini käituvad nad juhul, kui neid rakendatakse
taime varajases kasvustaadiumis. Neid kasutatakse ohtralt istutamisel/külvamisel,
ümberistutamisel ja ka leheväetisena.
Merevetika mõjud:
& Suurenes seemnete idanevus.
& Kasvas taimede külmakindlus.
& Pistikute juurdumine õnnestus paremini kui
hormoonide abil.
& Vähenes kahjurseente mõju, näiteks maasika
ahkhallitus vähenes.
& Viirused saadi kontrolli alla.
& Putukakahjustused vähenesid või kadusid.
& Paranes marjade, viljade ja köögiviljade maitse.
& Oluliselt paranes nede säilivus.
& Kiirenes mulla bakteritegevus.
& Saak suurenes märgatavalt.
& Mingeid häirivaid asjaolusid pole avastatud.
Merevetikaga võrdsustatavad kodumaised mõjuvõimsad ained
on puutuhk ja karjasõnnik. Kui tuhka on saada, pole merevetikaid
vaja.
II Mineraalväetised
Mineraalväetistest on lubatud ainult looduslikku päritolu
ühendid, mis võivad kasutuses olla orgaaniliste väetiste täiendajatena. Mullas
haaravad taimed looduslikku aineringesse pidevalt ka murenenud kivimite
mineraalseid osi, mistõttu maheviljeluses on lubatud mitmed toorsoolad,
looduslikult esinevad toorfosfaadid ja mõned teised looduslikku päritolu või
vähesel määral töödeldud ühendid (pae-, dolomiidi- jt kivijahud, puutuhk)
Looduslikud karbonaatsed mineraalid annavad võimaluse
kõrvaldada mullast liigset happelisust.(lupjamine).
Pilt 20: “Traktor Rakke Lubjatehase lubjaväetisega kevadel
mulla parandamiseks põllule minemas” Foto: Margus Ess erakogu
Külvikord
Külvikord on mahepõllumajanduse tugisammas, mis aitab tagada
kultuuride saagikust ning säilitada ja parandada mullaviljakust.
Maa on jagatud külvikorraväljadeks. Kultuuridel ja kultuurirühmadel on kindel
järjestus ja ning neid kasvatatakse kindlas rotatsioonis. Tavaliselt on
põllukülvikorra kestvus neli – viis kuni seitse aastat. Lühemate külvikordade
rakendamine ei ole soovitav taimekaitselisest seisukohast.
Kultuuride valikul külvikorda ja nende järjestuse
määramisel tuleb arvestada:
& mullaviljakuse säilitamise ja parandamise
vajadust
& umbrohu-, haiguste- ja kahjuritetõrje
vajadust
& kultuuride agrobioloogilisi nõudeid
Kasutatud materjalid:
Margus Essi kogutud õppematerjalid
https://www.dropbox.com/sh/99oh2n5kr55zje6/AAApqzRXaRr77sFa5dNIXSlua?dl=0
https://www.dropbox.com/sh/99oh2n5kr55zje6/AAApqzRXaRr77sFa5dNIXSlua?dl=0
Luik, A., Mikk, M., Vetemaa, A. Mahepõllumajanduse
alused, AS Folger Art, 2008
Luik, A., Veromann, E., Merivee, E. Loodushoidlik
taimekaitse, Eesti Loodusfoto, 2007
Petrauskas, E., Mikroelemendid. Taimede juureline
väetamine, Tartumaa Põllumeeste Liit, 2012
