Uurimus multise, geosünteetide ja väetamise kohta

Iseseisev töö

 

Uurimus multside, väetiste ja geosünteetide omaduste ja kasutusvõimaluste kohta maastikuehituses

 

MULTS

 

Multsi on taimede kasvupinnasele või -substraadile laotatud kattematerjali kihti.

 

 

Pilt 1. Erinevat värvi toonitud multsid

http://hobiaednik.blogspot.com

 

 

Mults on tõhus umbrohu tõrjumise ja taimede loodusliku väetamise viis, aga ka maaharimise viis ja kompostimise aeglane moodus.

 

Multside liigid:

& klassifitseeritakse materjali järgi

& kasutusotstarbe järgi

 

 

Tabel 1. Erinevast materjalist multside näited:

 

Allikas: Haljasalade kasvupinnased ja multsid, 2012 lk 84

 

 

Kasutusotstarbe järgi jagunevad multsid:

 

& dekoratiivmultsideks

& istutusala- ja pargimultsideks

& maastiku- ja rajatistemultsideks

& tarbeaiamultsideks

& eriotstarbelisteks multsideks

 

 

Pilt 2. Männikoorest dekoratiivmultsi kasutamine

http://hansaplant.ee/?op=body&id=1434

 

 

Erinevate multside kasutamine:

 

Tavaliselt laotatakse mults suurematele istutusaladele ülepinnaliselt. Puude võraalused multsitakse tavaliselt igaüks eraldi. Multsi laotatakse umb 7 cm paksuse kihina (tihenenult) tasandatud istutusalale või istutatud puude võraalustele ringidele, jättes vabaks puutüve vahetu ümbruse 10 cm raadiuses. Multsitavalt pinnalt eemaldatakse umbrohud; eriti hoolikas tuleb olla mitmeaastaste juurumbrohtude eemaldamisel. Kuivale mullale multsi ei panda.

 

Haljastuses kasutatakse palju peenestatud männikoore multsi ja hakkemultsi (erinevates fraktsioonides ja toonides),  sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kooremults ei tohi sisaldada mürkkemikaale, mulda, kive, juurumbrohu osakesi ega umbrohuseemneid.

 

 

Pilt 3. Turbamultsiga peenar

http://tagatalu.blogspot.com/2014/10/i-k.html

 

Väga hästi sobivad multsimiseks ka neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid. Turvas ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede istutusalade multsimiseks.

 

Multsikihi soovituslikuks paksuseks tihendatult peetakse 5-7 cm. Muru pügamise jäägi – rohupuruga multsimisel ei tohiks kihi paksus ületada 2,5 – 3 cm, sest paksem kiht ei lase enam õhku läbi. Seesama reegel kehtib ka saepuru kohta. Multsiks kasutatavat saepuru on targem lasta eelnevalt 2 aastat seista. (Selle aja jooksul lagunevad saepurus taimede kasvu pidurdavad ühendid.)

 

 

Pilt 4. Muruniitega multsimine tarbeaias

http://kodusaade.ee/2048-vaata-rohuniitega-multsimine-tarbeaias.html

 

Orgaaniliste jäätmetega multsimine vähendab majapidamises, ettevõtetes ja asulates tunduvalt tekkiva prahi kogust, kahandab kulutusi prügiveole ja piirab prügimägede kasvu.

 

Värvipiltideta ajalehtede ning vanapaberi multsikihi paksus võiks olla 6 – 15 lehte. Väga hästi sobivad selleks laialilammutatud pappkastid ja -karbid, eriti lainepapist tehtud. Et tuul multsikihti laiali ei kannaks ja põld või peenrad prahimäge ei meenutaks, katke vanapaber õhukese kihi koreda taimse materjaliga.

 

Parim maasikapeenarde mults on männiokkad. Need tõstavad mulla happesust, mis maasikatele hästi mõjub.

 

Parim multsimaterjal on kuhjas läbi kuumenenud ja paar aastat laagerdunud kompost. Seda tuleks peenardele laotada 5 cm kihina. Selle sisse, aga külvata seemned.

 

Mineraalsed multsid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multse on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multside alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist. Orgaaniliste multside alla ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav.

 

 

Pilt 5. Mineraalsete multside mosaiik

http://hobiaednik.blogspot.com/2015/01/uurimus-multside-geosunteetide-ja.html

 

 

Multsimisel on palju eeliseid võrreldes teiste maaharimisviisidega:

 

& mults aitab säilitada mulla niiskuse sisaldust;

& ei lase mullapinnale tekkida õhuvahetust takistavat koorikut;

& vähendab või väldib umbrohu kasvu;

& vähendab taimede stressi põhjustavat mulla temperatuuri suurt kõikumist;

& aeglustab kevadel maa sulamist, nihutades edasi õitsemisaega ning aidates seeläbi vältida kevadiste öökülmade kahjustusi, eriti lõunapoolsetel mäenõlvadel ja tuulevarjulistes kohtades;
& võimaldab reguleerida mulla happesust või leelisust (pH-d), olenevalt multsiks kasutatud materjalist;

& vähendab mulla paatumist ja erosiooni;

& alandab tallamisest tekkivat mulla tihenemist;

& parandab mulla lõimimist aias ja kultuurmaastikul;

& on dekoratiivne aiakujunduselement osava aiaarhidekti käes;

& võib asendada mänguväljakutel muru;

& varustab taimi orgaanilise väetisega ja on seetõttu eriti kasulik pinnalähedase juurestikuga taimede (rododendronid, magnooliad) kasvatamisel;

& soodustab kõigi mullas asuvate kasulike organismide elutegevust;

& tugeva vihma korral ei saa toidutaimed või nende viljad mullaseks, kui peenar on multsitud.  

 

 

Tabel 2. Valik erinevate multside kasutusvõimalusi.

 

Allikas: Haljasalade kasvupinnased ja multsid, 2012 lk 88

 

 

Multsitud pindade väetamisel tuleb meeles pidada:

 

& Väetis tuleb laotada mitte multsi pinnale või pinnakihti, vaid tuleb kobestada multsi alla.

& Multsi lagundamisel neelavad mikroorganismid lämmastikku. Lämmastikupuudusega kaasneb mikroelementide omastamise langus, põhjustades taimedel puudusnähtusid. Lämmastikväetisi antakse alati kevadel; suvine ja sügisene lämmastikuga väetamine vähendab puude talvekindlust.

 

 

Multside kasutamist peetakse nii aiakujunduses kui ka linnahaljastuses peaaegu normiks. Multsitud pindasid peetakse ilusaks ja arvatakse, et multsikiht kaitseb umbrohtumise ja kuivamise eest. Siiski tuleb arvestada, et multside positiivne mõju avaldub vaid siis, kui multse kasutatakse õigesti.

 

 

Multsida võib nii umbrohuvaba kui ka rohumaad:

 

 

Pilt 6. Mereadruga multsimine.

https://aidivallik.wordpress.com/2014/06/10/veel-multsi/

 

& Esimesel juhul laotakse multsikiht mullapinnale taimede ümber. Aja jooksul multsi alumine kiht kõduneb ja vajub kokku. Et umbrohi multsist läbi ei kasvaks ja multsikiht ära ei kuivaks, laotage sellele mitmseugust orgaanilist materjali.

& Rohumaa multsimiseks peab olema käepärast palju multsimaterjali. Varakevadel kui rohi pole veel kasvama hakanud, laotage maapinnale kiht paberit või pappi. Selleks sobib igasugune tihe kõdunev materjal, mis ei lase rohul üldse kasvama hakata. Selle kattekihi peale tuleb vedada puulehti, saepuru, õlgi ja muud multsimaterjali. Juuni alguses kui rohi kasvab kõige jõudsamalt, on paras aeg multsikihti täiendada.

 

Multsitud peenar peab ilus välja nägema. Selleks katke multsikiht peenestatud puukoore kihiga, mida saate vajaduse korral lisaks tuua. Peenestatud männikoor on ideaalse keemilise koostisega komposti- ja multsimaterjal, näeb ilus välja ja sellega on mugav ümber käia.

Multsile katet valides tuleb heita pilk aiale enda ümber, see peaks sulanduma ümbritsevaga ja tunduma loomulik.

 

Meeles tuleb pidada, et kõik multsi materjalid, kaasa arvatud kate, muutuvad edaspidi mulla koostisosadeks ning neid peaks lisama eesmärgiga mulda parandada. Kergete liiva- ja kruusaseguste muldade mults tuleks katta orgaanilise materjaliga. Raskele savisele mullale on multsiga kasulik lisada liiva.

Lisaks vajab mults ka hooldamist: regulaarset õhustamist, kobestamist ja tasandamist, umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist.

 

 

Multside kasutamisega kaasnevad probleemid:

 

& Multsiga kaetud maa sulab kevadel hiljem ning püsib kauem jahedana, mistõttu võib taimede vegetatsiooniperiood alata kevadel kuni paar nädalat hiljem

 

& Paksem multsikiht võib põhjustada okaspuude ja igihaljaste lehtpõõsaste varakevadisi päiksepõletusi. Multsi all on maapind külmunud ning taimed ei saa täiendada veevarusid; maapealsete osade kaudu toimub aurumine sellest hoolimata. Tulemusena taim kuivab.

 

& Orgaaniliste süsinikurikaste multside (männikoor, hake, põhuhekslid) lagundamisel tarbivad mikroorganismid ära suure osa taimedele vajaikust lämmastikust.

 

& Puude võraaluseid multsides, võib mults valguda puutüve lähedusse ning matta juurekaela lubamatult sügavale, põhjustades kasvuhäireid, tüve haudumist, koorepõletikke ning tüve mädanikke. Istutusjuhiste järgi peaks 10 cm raadiuses puutüve juurekaelast jätma multsivabaks alaks, aga aja jooksul koguneb mults just juurekaela ümber tagasi.

 

& Multside pealt on raske koristada lehe- või okkaprahti.

 

 

Pilt 7. Mineraalse multsiga kaetud ala

http://pluss.virumaateataja.ee/1017586/tarbija-lihtsus-ja-looduslahedus-tulevad-uuesti-aeda

 

 

Peenravaiba kasutamine multsikihi all

 

Taimestikuga istutusalade multsimisel orgaaniliste multsidega ei ole soovitav laotada multsi alla peenravaipa. Kuigi usutakse, et peenravaip on heaks abivahendiks umbrohtude ärahoidmisel, näitab tegelikkus vastupidist.

 

Peenravaiba kasutamisega esinevad probleemid:

 

& Peenravaip ei hoia ära juurumbrohtude teket. Need tungivad peenravaibast läbi, kuid nende kättesaamine läbi peenravaiba on võimatu.

 

& Peenravaiba all tekib sageli anaeroobne keskkond, millega kaasneb mikrofloora muutumine juurte piirkonnas ning sedakaudu ka mulla roiskumine.

 

& Peenravaip põhjustab vee kondenseerumist multsi ja kasvupinnase vahel, mistõttu mitmeaastastel taimedel (eelkõige puittaimedel) areneb pindmine juurestik.

 

& Peenravaip takistab väetiste viimist kasvupinnasesse.

 

& Avaldumata jääb multsi pinnastparandav mõju, kuna humifitseerunud multsimass ei saa seguneda kasvupinnasega.

 

Eeltoodud põhjustel eemaldatakse varem paigaldatud peenravaip sageli istutusalalt. Umbrohujuurtega läbikasvanud peenravaiba kättesaamine ning selle all olnud kasvupinnase korrastamine on aga tülikas ja aeganõudev töö. Kui kasutatakse mineraalseid multse, on peenravaiba kasutamine erinevate kihtide segunemise vältimiseks paratamatu.

 

 

Multside kvaliteet

 

Multsimiseks võib kasutada erinevaid materjale. Paljusid neist toodavad aiapidajad ise kohapeal (näiteks kompost, hakkeks peenestatud hekipügmisjäägid ja oksad, murude niitmisjäägid jm). Sellega saadakse topeltkasu: aiapidamisjäägid saavad tagasitee aineringesse -  teisalt paranevad aiataimede kasvutingimused.

Üldkasutavatel haljasaladel ei ole multsimaterjalide juhuslik valik õigustatud ega lubatud.

 

 

Pilt 8.  Hüdrokülvi masinate abiga tehtav töö

http://www.roadservice.ee/?menuID=392

 

Kõige värskem uudis multsi vallas on liimaineid sisaldava hüdromultsi (vesilahus) ja looduslikku zelatiini sisaldava vahtmultsi tehnoloogia leiutamine, mis võimaldab kiiresti katta suuri pindasid. Loodussõbralike värvainete lisamine hüdro- ja vahtmultsi võimaldab saavutada väga omapäraseid dekoratiivseid lahendusi. Muruseeme, väetised ja taimedele kasulikud mikroorganismid pritsitakse rajatavale muruväljakule koos hüdromultsiga. Mulda kattev orgaanilise aine kiht kaitseb idanevat seemet päikse, tuule ja lindude eest ning hoiab mulla niiske. Mööduja näeb aga ühtlast rohelist pinda, nagu kataks vastrajatud haljasala tugev mätas. Rohu kasvades multsikiht laguneb. Vahtmultsiga kaitstakse õrnu taimi lühikeseks ajaks kiirelt ja tõhusalt ka ootamatu hilise külmalaine või öökülmade eest.

 

 

Kasutatud materjalid:

 

Laane, M. (toimetaja), “Iluaianduse käsiraamat”, Varrak, 2012

Mölder, A., “Haljasalade kasvupinnased ja multsid”, Luua 2012

 

 

 

 

 

GEOSÜNTEEDID

Aiatekstiilild

 

 

Kõige tuntumad aiatekstiilid on

& katteloor

& peenravaip

 

Vähem tuntakse selliseid kasulikke ja aiapidaja elu kergendavaid materjale, nagu:

& varjutuskangas

& geotekstiil (filterkangas)

& juuretõkkekangas

& tekstiilimults

 

Tegemist on sünteetiliste, lagunematute matrejalidega, seetõttu tuleb hästi läbi mõelda nende otsatrbekus ja kasutamise plussid, vastasel korral võib kasutamine muutuda hoopis risustamiseks.

 

 

Pilt 1. Katteloor

http://www.k-rauta.ee/pages/product.aspx?p=KATTELOOR%20CELLO%2030M2%203,2MX9,4M&c=Tarvikud&category=Krauta42015(Rautakesko%20Estonia%20Catalog)&cat=K-Rauta%20Estonia%20VCatalog&pid=000000000500657304(Rautakesko%20Estonia%20Catalog)&PageSize=10

 

Katteloor on kerge, õhuke, valge kiuline polüpropüleenist kangas, mis on mõeldud külmaõrnade taimede kaitsmiseks öökülmade eest. Katteloor pannakse peenrale, pärast seemnete külvamist või taimede istutamist ja eemaldatakse ainult rohimiseks. Sügisel kuivatatakse katteloor, rullitakse kokku ja pannakse hoiule. Katteloori kasutatakse väga edukalt nii suurtootmistes suurte pindade katmiseks (näit avamaa kurgi kasvatamisel, varase kapsa kasvatamisel jne) kui ka koduaedades varajase saagi ootuses...

 

Katteloori eelised:

 

& Pikendab kasvuperioodi, sest katteloori alune päeval soojenenud maa jahtub aeglasemalt (kevadel varaseid istutusi ja seemnekülve kaitstes, sügisel hilistele õitsejatele (daaliad, kannad jne ) abiks.

& Kaitseb taimekahjurite (porgandi-, kapsakärbes, kapsaliblikas jne) eest.

& Katteloori alune muld ei kuiva nii ruttu.

& Laseb läbi piisavates kogustes valgust ja niiskust.

& Katteloori võib kasutada ka mitmekihiliselt (rusikareegel on, et üks kiht kaitseb 1 külmakraadi eest). Katteloori alla pole vaja eraldi paigaldada tugesid – kaari, sest materjal ise on imekerge.

 

 

Katteloori puudused:

& Tegemist on väga õrna kangaga, mida on kerge vigastada. Tugevalt vigastatud kangas ei täida aga enam soojapidamise ja kahjurite eest kaitsmise funktsiooni.

& Tegemist on väga kerge kangaga, mis vajab fikseerimist (mullaga, siledate servadega kividega – mis ei lõhuks kangast).

NB! Katteloor ei ole varjutuskangas kevadiste päiksepõletuste kaitseks!

 

 

 

Pilt 2. Peenravaiba kasutamine

http://kadakaaed.blogspot.com/2012_05_01_archive.html

 

Peenravaip on polüpropüleenist sitke ja tihe, ribadest punutud pinnakattematerjal, mis takistab umbrohtude arengut.

 

Peenravaip laotatakse ettevalmistatud pinnasele ja servad kaetakse mullaga. Terava noaga lõigatakse kattesse X - kujulised istutusaugud. Ilutaimede peenral kaetakse peenravaip lisaks pealt mõne mineraalse multsiga. Tarbetaimede peenral (näiteks maasikapeenral) multsi peale ei panda.

Peenravaip peab vastu 8 - 10 aastat. Kasutatakse väga edukalt linnahaljastuses dekoratiivpeenarde katmisel ja hooldusvabamaks muutmisel. Läbimõeldud ja planeeritud peenar näeb korrektne välja, ega vaja iganädalaselt ülekäimist. Üha rohkem on leidnud kasutamist ja rakendamist ka koduaedades (kindlasti kõige rohkem just maasikapeenra katteks, muutes sellega maasikate eest hoolitsemise palju lihtsamaks ja hooldusvabamaks).

 

 

Peenravaiba eelised:

 

& Väga vastupidav materjal (näiteks nn peenra pimendamise korral, ka teistkordselt võimalik kasutada.)

& Hoiab mulla niiskust.

& Takistab erosiooni.

& Musta ja valget värvi peenrakangas on vastupidav UV kiirguse suhtes, ei lagune, ega muutu rabedaks.

& Laseb läbi nii vee kui õhu.

& Abimees kindla maa-ala umbrohuvabaks muutmisel. Maa-ala kaetakse peenravaibaga ja teatud aja möödudes, (sõltuvalt pinnasest ja umbrohtude liigist - soovitavalt 2 aastat) on peenravaiba alune muutunud umbrohuvabaks alaks.

& Kaitseks umbrohtude või soovimatute taimede seemnete, juurte ja juurevõsude sattumisel mulda (näiteks suur abimees maasikapeenral).

& Kasutatakse suurematel üritustel (näit Läti Taimeparaad Siguldas) kui pinnase (muru) kaitsjat,   trampimise eest. Suurüritustel kuiva ilma korral peenravaibal liikudes ei teki ka liigset tolmu.

& Kindel abimees perele, kelle ajalised ressursid, seoses aiatöödega on piiratud, samas aga soovivad, et koduümbrus korrektne ja esteetiline välja näeks.

 

 

Peenravaiba miinused:

& Väga vastupidav materjal, seetõttu kui tema kasutamisega on eksitud või tehtud seda valesti, peab selle uuesti välja võtma. Ei saa jääda lootma, et küll mõne aastaga “ära laguneb”. Näiteks peenravaipa püsilillepeenras kasutades, mis pealt on kaetud orgaanilise multsiga - peenar on jäetud isepäi, arvates, et peenravaip kaitseb kõige eest... Ühel hetkel ongi peenravaip täis sinna külge tugevalt kinnitunud juurumbrohtusid, lisaks veel püsikud kellel pole olnud ruumi loomulikuks laienemiseks...

Koduaias kasutades peaks peenra rajamisel kindlasti mõtlema ka mitmed sammud ette – kas ja milline see peenar peaks viie aasta pärast välja nägema, et rajamise ja planeerimisega mitte vigu teha.

& Tegemist on sünteetilise materjaliga (läikiv ja mõjub jõuliselt), mis sõltuvalt kohast, funktsioonist ja kontekstist kus kasutatakse võib riivata silma, seetõttu eeldab ka katmist (näiteks erinevate multsidega).

& Peenravaiba lõppedes muruks üleminekul (näiteks püsilille või maasikapeenras), tuleb mõelda kuidas peenravaip niimoodi kinnitada – kinnistda, et muruniitja tera seda lõhkuma ja lammutama ei pääseks, pärast esimest seesugust ”rebimist” on järgmised korrad juba lihtsad tulema.

 

 

Pilt 3. Tekstiilimultsi kasutamine

http://www.osta.ee/kiudkangas-tektiilmults-peenravaip-must-28122620.html

 

Tekstiilimults ehk multsikangas on mustakiuline pehme ja kerge polüpropüleenmaterjal, mida kasutatakse analoogiliselt peenravaibaga. Laotatakse ettevalmistatud pinnasele, kuhu terava noaga lõigatakse X kujulised istutusaugud. Kasutamise iga 5 – 6 aastat.

 

 

Multsikanga eelised:

 

& Tegemist on sünteetilise kangaga, mis katmata kujul, mõjub aias silmale paremini kui peenravaip.

& Materjal sobib erinevate pinnasekihtide eraldamiseks näiteks kasvumulla ja drenaazi eraldamiseks lillepeenras.

& Takistab umbrohtude levikut ja kasvu.

& Soodustab istutatud taimede juurdumist, sest multsikangas suudab hoida pinnase sooja ja piisavalt niiske.

& Vigastuste korral ei hakka ta hargnema.

& Kindel abimees piiratud ajaressursiga peredele, kelle jaoks oma aia olemasolu, toimimine ja dekoratiivsus oluline on.

 

 

 Multsikanga puudused:

 

& Tuleb läbimõelda üleminek multsikangalt murule, kuidas kinnitada – fikseerida multsikanga äär nii, et muruniitja seda väljakergitama ei pääse.

& Ühekordne kasutusvõimalus, sest pärast aastast maasolekut pole võimailk enam tervena kätte saada.

& Sõltuvalt kohast, kus sünteetilist multsikangast kasutatakse, vajalik ka esteetilise pildi saamiseks pealt multsiga katta.

 

 

Pilt 4. Filterkanga kasutamine

http://tuotteet.etra.fi/DEV/ee/g13105916/tuotekortti

 

Filterkangas on polüpropüleenkiududest valmistatud viltjas, vett ja õhku läbilaskev väga vastupidav kangas, mida kasutatakse pinnase tugevdamiseks, külma kaitseks ja umbrohu tõkestamiseks ehituses ja haljastuses.

Filterkangas paigaldatakse teede rajamisel suurematest kividest ja kändudest puhastatud maa-alale (kanga alla võib jääda madal taimestus). Pealt kaetakse 15 – 30 cm-se kruusa-, liiva- või mõne muu materjali kihiga.

 

 

Filterkanga funktsiooniks on:

 

& eraldada üksteisest erinevaid pinnasekihte ja takistada nende segunemist.

& tugevdada pinnase struktuuri ja takistada külmunud maapinnasest tulenevaid pinnase kerkimisi ja vajumisi.

& tugevdada varisemisohtlikke piirkondi.

& kaitsta erosiooni eest.

& filtreerida sademeid ja takistada mittevajaliku pinnasekihi sattumist ehituslikku kihti.

& kodustes tingimustes kasutada drenaazi ümber, kus ta hoiab ära puujuurte ja teiste pinnase osakeste tungimise dreeni, kaitstes seeläbi drenaazi toimimist – töökorras hoidmist.

& sillutiste rajamisel tõkestada tugeva vihmasaju korral liivaosakeste kivide alt ja vahelt välja uhtumist.

 

Filterkangast kasutatakse tehisveekogude või liivarandade loomisel. Paigaldatakse laste liivakastide alla (tõrjumaks liivakastis umbrohu kasvu).

 

 

Pilt 5. Juuretõkkekanga kasutamine

http://www.hansashop.eu/et/juuretokkekangas.html

 

Juuretõkkekangas on vett läbilaskev valge kiudkangas, mille abil on võimalik taimi istutada raskesti haljastatavatesse kohtadesse (näiteks suurte puude lähistele, kivide või killustiku vahele, liiva sisse).

Juuretõkkekanga paigaldamiseks kaevatakse kõigepealt sobiva suurusega istutusauk, mis puhastatakse juurtest ja kividest. Juuretõke asetatakse istutusauku ning jäetakse kuni 2 cm laiune serv üle maapinna, et takistada juurte levikut maapinna kaudu. Kui juuretõkkekangast on vaja jätkata, naelutatakse servad kahe lauajupi vahele, vastasel juhul võivad võivad juured kanga vahelt sisse pugeda.

 

Juuretõkkekanga funktsiooniks on:

& kaitsta istutusala materjali puude narmasjuurte tungimise eest istutusalale.

& turbapeenra rajamisel hoida eraldi happeline ja neutraalne kasvukeskkond, et need ei seguneks.

& liivasel alal taime ümbritseva mulla säilitamine (mitte seguneda laskmine), üleliigset vett samas kogumata.

 

 

Pilt 6. Varjutuskanga ümber puu mässimine

http://kodusaade.ee/476-vaata-seltereti-aianduskeskus-okaspuude-varjutamisest.html

 

Varjutus- ja tuulekaitsekangas on tugev polüpropüleenist kootud erineva tihedusastmega võrk (30%, 50%, 70%), tavaliselt rohelist värvi, mida kasutatakse okaspuude istutusjärgseks varjutamiseks ja varakevadise päiksepõletuse kaitseks.

Taimedele mässitakse kangas ümber mitmekordselt. Vahel (sõltuvalt taime tüübist ja ehitusest), on vajalik eelnevalt püstitada taime ümber karkass ja  varjutuskangas kinnitada selle külge. Materjal pannakse taimede ümber hilissügisel, enne püsiva lumekatte tulekut. Eriti hoolas tuleb olla taimelatvade ja kasvupungade katmisega! Varjutuskangas kinnitatakse nööriga. Kangas tuleb eemaldada kevadel, pärast maa sulamist pilves ilmaga. Kasutusaeg on 8 – 10 aastat, sellest tuulekaitsekangana 2 – 3.

 

& Suvel saab kangast kasutada ka maasikate ja sõstrapõõsaste kattena – lindude eest kaitstes.

& Suvisel kuumaperioodil saab kangaga varjutada terasse ja talveaedu, liigse kuumuse eest.

 

 

Pilt 7. Pakasekaitsekangas

http://www.hortes.ee/?op=body&id=51&prn=1&art=91%20&cid=

 

 

Pakasekaitsekangas on umbes 4 mm paksune heleroheline, - sinine või valge viltjas materjal, mis ei lase läbi otsest valgust. Kaitseb külma ja kevadpäikse kahjustuste eest roose, rododendroneid, ronitaimi, püsililli ja teisi külmaõrnu ilu- ja okaspuid.

Kangas keeratakse nagu kasukas ümber puu või paigaldatakse karkassile. Töö tehakse ära enne püsivate külmade saabumist, kui maa on jäätunud ja eemaldatakse kevadel, kui mullapind on sulanud. Kangas kuivatatakse ja pannakse hoiule. Õige käsitlemise korral võib kesta aastaid.

 

 

Kasutatud materjalid:

 

Katrin Uurmani õppematerjalid

http://www.hortes.ee/?op=body&id=51&prn=1&art=91%20&cid=

 

 

MAHEVÄETISED – MAHEVILJELUS

 

“Naturam, optimum deucem, sequimur” - “Järgigem loodust, parimat õpetajat”

Mahepõllumajanduse põhimõte on toimida koos loodusega, mitte tema arvel.

 

Pilt 1 “Sinepi ja keerispea segukultuurina külvatud põld. Üks võimalus vahekultuuridega maad parandada.” Foto: Margus Essi erakogu

 

Pilt 2 “Kimp m(k)ulda – kui palju vihmausse! Vihmaussid indikeerivad mulla elujõulisust.” Foto: Margus Essi erakogu

 

Umbes 150 aastat tagasi tõestas Saksa teadlane Justus von Liebig, et fosfori, kaaliumi ja lämmastiku  soolad, lisavad taimedele juurdekasvu. Sellest sai alguse kunstväetise tööstus. Praegu ütlevad uurijad, et taimed vajavad 16 algainet selleks, et hästi kasvada.

 

Looduslähedases viljeluses vaadatakse asju siiski teisest vaatevinklist, seal pakutakse taimedele võimalikult palju algaineid, millest nad ise valivad vajaliku – selgitab seda protsessi A. I. Virtanen.

 

Mahepõllumajanduses lähtutakse ökoloogilisest printsiibist, mida keerukam ja mitmekesisem on agrosüsteem, seda stabiilsem ta on. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri kultuure, säilitatakse looduslikke alasid ja soodustatakse mitemekesise elustikuga servaalade teket. Teades, et paljud agrosüsteemides toimivad protsessid on tootmisele kasulikud, püütakse neid võimalikult efektiivselt   ära kasutada, mitte ignoreerida või alla suruda.

 

Et mahetootmises on sünteetilised pestitsiidid ja mineraalväetised välistatud, siis peab mahetootja loodust rohkem tundma kui tavatootja ning oma tegevuse palju põhjalikumalt läbi mõtlema. Tuleb leida kohalikesse oludesse sobiv külvikord, sobivad liblikõielised, vahekultuurid, harimistööde aeg, sõnniku säilitamise viis, selle põllule andmise aeg jne.

 

 

Pilt 3 “Minimeeritud harimisega põld. Pilt looduslikust kasurite – lepatriinud ja kahjurite – lehetäid tasakaalust.” Foto: Margus Essi erakogust

 

 

Väiksed energiaimed

 

Kask toidab end ise sellest, mis tal maha variseb ning lisaks kogub jõudu õhust ja veest. Sama kokkuhoidlik on lepp, kes seob õhust lämmastikku ja toodab suurepärast mulda. Samasugune on põlluveertes kasvav punaseõieline põdrakanep.

 

Tõelised energiaimed on sipelgad, sõnnikuhunniku vihmaussid ja kompostibakterid, kes toodavad rohkem energiat kui ise toiduks vajavad. Vihmausside puhul on kindlaks tehtud, et nad lagundavad kaskede langenud lehti niimoodi, et lõpptulemus on selgelt leeliselisem kui bakterite lagundatutel. Vihmauss toodab n-ö tühjast leeliselist ainet. Metsakuklased on oma liigis energiatootjad. Nad on nagu elektrilambid, mis imevad energiat maakiirgusest ja muundavad selle bioenergiaks.

Bioloogiline kompost on lihtne viis, kuidas kasutada ka inimeste väljaheidete energiat ja viia see tagasi kasulikku ringkäiku. Soojas hoitud kompostile lisandub tublisti baktereid ja taimmaterjal peenestatakse suurepäraseks mullaks.

 

 

Pilt 4 “'Starateli' tüüpi vihmaussid söövad iga päev endasuuruse koguse sõnnikut” Foto: Raivo Tasso

http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/vihmaussid-soovad-iga-paev-sonnikut?id=28788195

 

 

Tasakaal on mulla tervise võtmeks

 

Tervel, kõrge mineraalainete sisaldusega mullal on hea struktuur.

Terve mulla õige mõõt on terve vili: kõrge saagikusega, haiguse- ja kahjuritevaba.

 

Muld, mis paistab suurepärane – palju vihmausse, sõmer struktuur koos suurepärase “keldrilõhnaga” - ei pruugi igakord kasvatada terveid põllukultuure.

 

Kuidas tervet mulda saada?

Senise põlluharimise traditsiooni järgi on kõige olulisemad elemendid olnud lämmastik, fosfor, kaalium ja mikroelemendid.

Viimase 10 aasta peamiselt USA-s tehtud uuringute põhjal võib väita, et erinevate aineelementide tähtsus on muutunud. Loomulikult pole olemas ainuõiget tõde, kuid tahaksin tutvustada neid uuringuid, mis tavapärastesse“klassikalistesse raamidesse” ei mahu.

 

“Suure Neliku” mineraalid on kaltsium, fosfor, magneesium ja boor.

 

Esimene ülesanne on piisava koguse kättesaadava kaltsiumi tagamises.

Mikroelemendid on rasked. Selleks, et taim jõuaks neid endasse imada, on tal vaja märkimisväärset hulka kaltsiumi. Kui kaltsiumikogused taimes on väiksed, siis taim ei saa mikroelemente kätte, isegi siis kui neid mullas piisavalt leidub.

 

Teine samm on pöörata tähelepanu fosforile. Fosfor on seotud energia tootmise ja ringlemisega – viies P tasemed kõrgeks on võimalik suurem saak, talvekindlus paraneb (eriti liblikõielistel), stimuleerib juurestiku arengut, soodustab valmimist.

(Näide kartulikasvatusest: Kartulikasvatajad teavad, et mida kõrgem fosfori sisaldus leherootsus, seda parem saak. Leherootsus P mõõtmine ja selle üle 0,2% hoidmine on paras väljakutse. Sa võid taimele lisada nii palju lahustuvat fosforit kui taim kannatab, aga ikkagi mitte suuta seda numbrit tõsta. Mõned kasvatajad on näinud 0,45%-list P taset samade kultuuride, sortide ja alade puhul. Miks see nii on? Fosfori muutmine taimedele kättesaadavaks sõltub mulla bioloogilisest aktiivsusest, eriti bakteritest ja mükoriisa seentest. Mida suurem on mulla bioloogiline aktiivsus ja huumusesisaldus, seda paremini on fosfor taimedele kättesaadav.

 

 

Pilt 5 “Kartulipanek minimeeritud harimisega” Margus Essi erakogust

Pilt 6 “ Multsi peal kasvanud kartulipeenar” Margus Essi erakogust

 

Kolmas samm - mineraalne indikaator on magneesium.

Magneesium on suurepärane mulla tasakaalu ja tervise indikaator, juhul kui kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi tasemed mullas pole tasakaalus, kaotab muld oma haritatavuses ja taimed näitavad seda  välja kas ülejääkide või puudustena (tomati lehekuju muutumine). Kui mullas on liiga palju magneesiumi, näiteks üle 25 % aleuriidikas liivsavis, kaotab muld oma haritavuses ja muld paistab tihke ja vähem vetruv – kündmisel, pärast suuri vihmasadusid.

Paljud põllumehed ja teadlased juba teavad, et kõrge magneesiumisisaldusega mullad ei tähenda alati taimede kõrget magneesiumisisaldust. Kui taim saab magneesiumi mullast hästi kätte,näeme me, et kõik erinevad mullas leiduvad suhted on tasakaalus, see on märk tervest mullast. Seda on fotosünteesis vaja ja see on ka tõeline indikaator õigete kaaliumikoguste ja toimiva kättetoimetamise jaoks. Kõrge magneesiumi liikuvuse jaoks on vaja ka väävlit.

 

Neljas indikaator – mineraal on boor. Ka teised mikroelemendid on tähtsad, kuid boori kui aniooni on mullas raske koguda ja hoida. Boor on kriitilise tähtsusega kaltsiumi omandamises ja suhkrute ümberasustamises. Lisades kaltsiumiallikale boori on võimalik suurem kaltsiumi imendumine kui ilma boorita. Boor on eriti tähtis taimede tolmlemise ja seemnete paljunemise protsessides – ilma selleta võib taim kasvada, aga ei suuda moodustada vilju ja seemneid.

Boori jääb sageli puudu rapsil, pea- ja lillkapsal, peedil ja paljudel teistel juurviljadel. Element on vajalik liblikõieliste juuremügaratele.

Boori on taimedele vaja kogu vegetatsiooni jooksul. Kui tekib boori puudus, varisevad kõigepealt noored lehed ja võrsed ning õied tolmlevad halvemini. Eriti palju boori vajavad valmivad seemned.

 

Soodne kasvukeskkond põhineb alati kõrge mineraalide sisaldusega mullal.

 

Lämmastiku lisamine - ammooniumi kujul esinev lämmastik võib asendada rakustruktuuris teisi põhimineraale nagu kaltsium, kaalium, magneesium ja naatrium. Teiste sõnadega – üleliigne lämmastik mullas sunnib taimi kasutama rohkem lämmastikku ja vähem teisi mullas leiduvaid mineraale. Kui taimedel rakendatakse lisatud lämmastikuga tootmist, näitavad nad seda kohe välja. Kõrgemat saagikust on lihtne märgata. Näha pole seda, mis toimub rakutasandil – asendamist. Lämmastik on sellisel juhul rakukoes esindatud selgelt üle taime tegelike vajaduste, mis omakorda viib teiste mineraalide kadumiseni rakust. See ongi põhjus, miks turumajanduslikud katsetused kasutada lämmastikku ja jõuda samas kõrge Brix-väärtuseni, pea alati ebaõnnestuvad.

 

Ühes katses uuriti kahte redist ja porgandit. Ühtedel olid suureks paisunud juured ja väiksed lehed, teistel vastupidi. Kasvamist, kus ohtralt toodetakse biomassi, nimetatakse vegetatiivseks. Selle poole püüeldakse eelkõige söödatootmises. Abiks võetakse ohtralt lämmastikväetist. Nii saadakse ka porgandid ja redised kasvatama pikki pealseid ehk kasvama vegetatiivselt. Sel juhul võivad nad sisaldada nitraate, mis on inimesele kahjulikud.

 

 

Pilt 7 “Redis&Porgand – suured ja uhked!”

http://www.bakker.ee/seemned/koogiviljaseemned/seemnelindid-ja-matid/

 

Teistmoodi kasvamist nimetatakse generatiivseks. See saavutatakse väiksema lämmastiku ja suurema kaaliumi kasutamisega. Taime ainevahetus on siis tasakaalus ja areng kulgeb järjekindlalt seemnetootmise suunas.

 

Loomulikult vajavad taimed kasvamiseks lämmastikku. Küsimus seisneb selles, kuidas lämmastikku taimedeni viia. Kui mullabioloogial on juurdepääs mineraalidele, niiskusele ja taimesuhkrutele, siis piisab taimele atmosfääris saadavast lämmastikust. Kui ainsaks eesmärgiks on kasumilk saak, siis tuleb taimedele anda lisalämmastikku.

 

 

 

Puutuhast superväetis

 

Puutuhale võib lisaks hulka segada ka peenestatud puusütt (teeb hallika segu värvuselt süsimustaks). Et vähendada tuha tolumsust võib segu hulka segada niisket lehekomposti. Väetisele saab lisajõudu anda, segades 9,1 kg tuha hulka 0,45 kg vetikaväetist (kelp meal) ja 0,45 kg suhkrut.

(Kui muldadel kuhu tuhaväetis läheb on madal fosfori tase, võiks lõkkesse juurde lisada veel luid ja pärast need koos sütega purustada.)

 

Soovituslik puutuhaväetise kogus on 2,3 – 22,7 kg tuhaväetist  - 93 m2 kohta. Sõltuvalt mullastikust ja tema vajadustest. Superväetist peaks vältima pindadel, mille pH on suurem kui 7,8. Puutuha kasutamine ei asenda mullaproovide võtmist ja selle abil saadavaid soovitusi mullaviljakuse tõstmiseks. Pigem on tegemist toidulisandiga ja see vähendab vajadust osta sisse mujalt väetisi. Puutuha kasutamise ilu seisneb selles, et seal leiduvate mineraalide spekter ja kogus on kord juba taimede poolt välja valitud. Selline peen tolm reageerib mullaga väga kiiresti. Puutuhas leidub palju mikroelemente ja teiseseid mineraale ilma, et mulda lisanduks lämmastikku.

Aiapidamises piisab ühest ämbrist tuhast aarile aastas, see soodustab generatiivset kasvu ja saak on sellele vastav.

 

 

Pilt 8. Tööstusliku puutuha ja peenestatud lubjakivi elemendiliste koostiste vahemikud

 

Niiskuse jälgimine

 

Niiskuse jälgimine tundub lihtne ja iseenesestmõistetav, tegelikkuses on see kõrgekvaliteediliste puu- ja juurviljade tootmisel kriitilise tähtsusega. Läbikuivanud muld piirab mineraalainete voolu taime ja teisalt mikroobe toitvate taimesuhkrute mulda liikumist. Tulemus on see, et mikrobioloogiline süsteem lakkab töötamast, kuna taimed üritavad ellu jääda. Sellisel juhul on impulss kadunud ja taimede kvaliteet ja maitse kannatab. Kasvuhooaja jooksul ei tohiks lasta mullal mitte kunagi liiga kuivaks muutuda.

 

 

Pilt 9 “Peos on on näha väga ilusa struktuuriga õhurikas muld” Foto: Margus Essi erakogu

 

Pilt 10 “ Toitainete vahekord ümberarvestuses ühele hektarile, mullakihi sügavusega 20 cm “: Pinnases on 50% tahkeid aineid, tahketes ainetest on orgaaniliste ainete osakaal 5%, orgaanilistes ainetes on 5% organisme ehk 7,5 tonni. Organismidest 40% on baktereid ja kiirikseeni - 3000 kg, 40% on seeni ja vetikaid - 3000 kg, 12% on vihmausse - 900 kg, 5% ülejäänud mikrofaunat - 375 kg, 3% meso- ja mikrofaunat - 225 kg.
 Foto: Margus Essi erakogu

 .

Selleks, et luua optimaalne keskkond oma aias, tuleb teha järgmist:

 

& Hoida mulla mineraalide tase kõrge!

& Hoida mullale lisatava lämmastiku tase väga madal.

& Hoida muld piisavalt niiske.

& Ise teha superväetist.

 

 

Pilt 11 – optimum garden tabel 2

 

Taimedele lisatud lämmastik on nn turvavõrk. Selle kasutamist ei peaks lõpetama järgmistel puhkudel:

 

& Taimi siseruumides (kasvuhooned, -tunnelid) kasvatades. Tegemist on väga intensiivse alaga, kus oluline on maksimaalselt suur toodang ja kasumlikus.

& Teravilja suurtootmine – parem mitte mõeldagi sellele...

& Mullad, mida on rohkelt herbitsiididega ja pestitsiididega pritsitud – sellises keskkonnas on mikroobid hädas ja vajavad lisalämmastikku.

 

 

Pilt 12 Fotosüntees

http://miksike.ee/docs/elehed/7klass/2kliima/7-2-15-1.htm

 

Taimede kasvu ja paljunemise energia toodetakse fotosünteesi abil: päikesevalguse abil toodetakse lihtsaid süsivesikuid. Need lühikeste ahelatega lihtsad suhkrud on põhilised ehitusmaterjalid, millest

konstrueeritakse kogu ülejäänud taime osad. Samas kasutatakse neid ka energiaallikana rakkude jagunemisel ja arenemisel, mille abil toimub taime kasvamine.

 

Selleks, et kasvav taim oleks terve ja hästi toimiv, peab ta neid lihtsaid suhkruid edasi töötlema nii, et neist moodustuvad komplekssed polüsahhariidid ja teised pika ahelaga süsivesikud nagu pektiinid, ligniinid ja tselluloos. Lisaks terviklike süsivesinike moodustamisele peavad taimed veel tootma täisväärtuslikke valke ja teisi keerulisi ühendeid nagu rasvad ja taime teisesed ainevahetussaadused (metaboliidid). Kui taimed toodavad kõrgematasemelisi ühendeid, vajavad nad selleks üha komplekssemat ensüümide koostoimet. Taime kasv ja saagikus sõltuvad otseselt taime võimest toota täisväärtuslikke ühendeid. Paljud kultuurid, mida tänapäeval toodetakse, annavad saaki vaid väikese murdosa sellest pärilikust geneetilisest potentsiaalist, mida seeme kannab. Selline saagi vähenemine tuleneb taimede stressist, eriti just kriitilistes kasvufaasides. Stress võib esineda nii klimaatilise kui toitainelise stressina. Viimasel juhul ei saa taim kätte piisavat kogust mineraalaineid, et korralikult funktsioneerida.

 

 

Pilt 13 “ Erinevate looduslike aktivaatorite ja looduslike väetiste kasutamise tulemus” Foto: Margus Essi erakogu

 

Kriitilised kasvufaasid

 

Kriitilised kasvufaasid on võtmeküsimuseks. Kõikidel taimedel on kindlad kasvufaasid, mille ajal tühisena paistvad faktorid võivad suurt mõju avaldada kogu taime tervisele ja lõplikule saagikusele. Kriitilised kasvufaasid erinevad nii kultuuriti kui ka mitme-aastaste ja ühe-aastaste ning ühe- ja rohkemasaagiliste kultuuride vahel. Mõned tavalisemad kriitilised kasvufaasid on

 

& istutamine / ümberistutamine,

& toestamine,

& õitsemine / viljade valmimine,

& koristus

& mitmeaastastel taimedel ka järelkoristus.

 

Üldreegel on, et mida varasemas taime kasvutsüklis esineb potentsiaalne stress, seda suuremat mõju avaldab see taime edasisele tervisele ja kvaliteedile. Näiteks mõjutab suur vihm ja üleujutus 6 päeva tagasi külvatud taimi tugevamini, kui neid, mis said mulda 6 nädalat tagasi.

 

Oluline on teada, et kõige paremini areneb taim siis, kui toitainete lisamine ühtib kriitiliste kasvufaasidega. Suurte saakide ning haigus- ja kahjurikindlate kultuuride kasvatamise saladus peitub selles, et taimele tuleb kindlustada toitainete kättesaadavus kogu kasvutsükli vältel.

 

 

I Orgaanilised väetised

 

Mahepõllumajanduses aitavad mullaviljakust taastada orgaanilised väetised, milleks võivad olla mitmesugused loomse või taimse äpritoluga ained: sõnnik, virts, kompostid, haljasväetised, põhk.

 

Orgaanilised väetised:

& Suurendavad mulla huumusvaru ja rikastavad mulda taimedele vajalike toiteelemnetidega.

& Parandavad mulla struktuuri.

& Tasakaalustavad mulla energeetilist seisundit.

& Aktiveerivad mulla elustikku.

 

Orgaanilistes väetistes vabanevad toitained ja muutuvad taimedele kättesaadavaks  aeglasemalt, kuid ühtlasemalt ja on taimedele vastuvõetavamates vahekordades.

 

 

Pilt 14 Sõnnik

https://sepamahetalu.wordpress.com/2013/12/

 

 

& Sõnnik

Sõnniku väetusväärtus võib – olla väga kõikuv, sõltudes mitmetest komponentidest.

Hea sõnniku annab allapanu, kui on nii hekseldatud põhku kui ka turvast (soovituslik vahekord: 2/3 põhku ja 1/3 turvast). Turvas seob hästi sõnnikus olevat vaba ammoniaaki, põhk aga intensiivistab ammoniaagi bioloogilist sidumist.

Sõnnikut antakse kas sügis- või kevadkünni alla või siis kasvu ajal. Millist aega valida, sõltub sõnniku liigist, käärimisprotsessi ulatusest, kultuurist, mullast, kasvutingimustest jne.

Väga väärtuslikuks peetakse hobusesõnnikut (aiandust silmas pidades), vähem väärtuslikuks sea sõnnikut. Võimalusel tuleks eelistada hästi käärinud sõnniku andmist kevadkünni alla. Sügiskündi valides, tuleb sõnnik viia põllule võimalikult hilja, aga enne maa külmumist.

 

& Virts

 

Virts moodustub loomade väljaheidete vedelast osast. Virts on kiiretoimeline lämmastikkaaliumväetis, millega väetatakse tavaliselt põlde ja rohumaid kasvuajal.

NB! Pidev ühekülgne virtsaga väetamine põhjustab mulla hapestumist!

Virtsa antakse kevadel mulda külvieelse harimisega või kasvuajal, kas vaheltharimise käigus või pealtväetisena. Rohumaadel võib seda teha vegetatsiooniperioodi algul või pärast igat niidet või karjatamist.

 

 

Pilt 15 Mesika põld

http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/?newsID=359

 

& Haljasväetis

 

Taimekasvatustaludes, kus loomi ei peeta, saab sõnniku asendada haljasväetisega.

Tegemist on haljasmassiga (paremini sobivad tugevakasvulised liblikõielised kultuurid, nagu ristik, mesikas, lupiin, vikk), mis mullaviljakuse suurendamise eesmärgil mulda viiakse. Keskmiselt on haljasmassi toime võrdeline sõnniku toimega.

Erinevalt teistest orgaanilistest väetistest kobestavad liblikõielised haljasväetiskultuurid oma juurestikuga sügavamaid mullakihte, parandades mullastruktuuri ja soodustades järgnevate kultuuride juurte sügavamale tungimist. Liblikõielised haljasväetised suurendavad liivmuldade ning  vähendavad savimuldade sidusust.

Haljasväetiskultuuride kasvatamise ja kasutamise viisid:

 

& Kasvatamine iseseisva põllukultuurina

& Kasvatamine vahekultuurina (külvatakse varakult koristatavate kultuuride, näit varane kartul, taliviljad järel). Vahekultuuriks sobivad vikk, kaer jne

& Külvamine kattevilja alla (selleks sobivad liblikõielised heintaimed – mesikas, lutsern, ristik). Haljasväetisena küntakse nad mulda tavaliselt järgmise aasta suvel või sügisel.

& Kombineeritud kasutamine

Haljasväetisena kasutatakse vaid haljasväetiskultuuri ädalat, põhisaak läheb loomasöödaks.

 

& Põhk

Põhk on teraviljatootmise kõrvalsaadus (purustatakse viljakoristuse ajal ja lastakse põllule tagasi. Põhus on C/N suhe väga suur, seega ettevaatust! Põhk sobib hästi liblikõieliste kultuuride väetamiseks.

 

 

Pilt 16: Kompost

http://tarbija24.postimees.ee/866054/aednik-soovitab-kuidas-teha-head-komposti

 

& Kompost

Kompost on lagunemata orgaanilise materjali (nt taimejäänuste, sõnniku) ja huumuse vaheaste. Kompostimisel eristatakse nelja staadiumi:

–               lähtematerjal on veel ära tuntav

–               lähtematerjal on raskesti ära tuntav, poolvalmis kompost

–               lähtematerjal pole enam ära tuntav, valmis kompost

–               kompostmuld

Täiesti valmis kompost on ideaalne väetis peaaegu kõigile muldadele ja kultuuridele.

 

& Merest pärit viljakus

Mereadru (põisadru) on väga hea toitainerikas väetis, mida rannikualadel on kasutatud ammustest aegadest. Adru laguneb suhteliselt kiiresti ja toitained võivad kaotsi minna. Selleks tuleb sügisel rannale uhutud adru kokku korjata ja tarbimiskohas virnastada. Kevadel pärast sulamist ja mõnenädalast käärimist laotatakse adru laiali ja küntakse sisse. Adru laguneb mullas kiiresti ning selles sisalduvad toitained muutuvad taimedele kergesti omastatavateks.

 

Kõik need on “tööriistad”, mida me saame kasutada taime tervise ja produktiivsuse suurendamiseks. Tuleb aru saada nende tööriistade esmasest eesmärgist ja vajadusest, et mõista, kuidas neid taime toitumise täiustamiseks süstemaatiliselt kõige paremini kasutada.

 

Lisan siia ka ookeani  kallastel kasvava merevetika kasutamise võimalused. Meie jaoks eestis jääb see teema veel hetkel natuke kaugeks, aga esimesed proovimised on juba tehtud. Kasutusvõimalustega tutvumiseks ja tema potensiaali mõistmiseks on siinne nimistu  igati sobiv koht.

 

Ookeani kallastel kasvab suurte kogumitena merevetikas. Rannikualade elanikud on õppinud seda mitut moodi kasutama. Näiteks Jaapanis kasutatakse merevetikat toiduks. See avaldab mõju ka nede heale vaimsele ja füüsilisele tervisele. Värske merevetikas sisaldab kaaliumi, lämmastikku ja fosforit sama palju kui värske karjasõnnik. Vetikas sisaldab palju muudki, ühtekokku umbes 60 looduslikku algainet. Merevetikat kogutakse vastavate masinatega. Vetikas olev vedelik võetakse välja vaakumpumbaga, seejärel saadakse destilleerimise tulemusena tume, tõrvataoline tõmmis. Mida pritsitakse veega lahjendatult (1:500) taime rohelistele osadele. Seemnete idanevust saab parandada, leotades neid ööpäev merevetikalahuses.

 

Vetikad, vedel-kalaväetised ja meremineraalid taimeväetistena

 

Merevetikad

 

Praegusel ajal on kättesaadavad mitmesugused merevetikad, millest igaühel on oma unikaalne spekter taime kasvufaktoreid ja mineraale. Erinevate vetikatüüpide mõju taime kasvule võib olla võrdlemisi varieeruv. Tõenäoliselt kõige tuntumad ja kättesaadavamad vetikad on pruunvetikad Ascophyllum nodosum, Ecklonia maxima ja Laminaria.

 

 

Pilt 17: Pruunvetikas Ascophyllum nodosum

http://www.fertilizantesyabonos.com/ascophyllum-nodosum/

 

Ascophyllum on paljudel puhkudel kõige laiemalt kasutatav. Ta sisaldab tasakaalustatud koguses taime kasvufaktoreid, vitamiine, hormoone ja aminohappeid, mis stimuleerivad üldist taime kasvu ja paljunemist.

 

 

Pilt 18: Ecklonia maxima

http://www.naturform.ch/de/43-ecklonia-maxima.html

 

Ecklonia maxima on soojemast keskkonnast pärit vetikas. Ta sisaldab väga aktiivseid taime kasvufaktoreid ja toetab eriti juurte kasvu ja taimede paljunemist. Ecklonia maxima sisaldab võrreldes teiste vedelvetikatoodete toorainetega väiksemas hulgas toitaineid.

 

 

Pilt 19: Laminaria

http://www.irishseaweeds.com/kelp-laminaria-digitata/

 

Laminaria ekstrakt sisaldab samas teiste vetikatega võrreldes märkimisväärselt suuremaid koguseid mineraale, eriti seleeni ja joodi. Laminaria paistab tugevalt toetavat taime immuunsüsteemi ja haiguste- ning kahjurikindlust. Vetikaekstraktid sobivad üldiselt kõige paremini eelkõige taimede biostimulaatoriteks, mitte muldadel kasutamiseks. Merevetika ekstraktid töötavad suurepäraselt, kui neid kasutada külvamisel taimede idanemise suurendamiseks ja juurte arengu kiirendamiseks ning lehtede kaudu taime immuunsuse ja paljunemisvõime parendamiseks. Merevetikate kasutamine pakub palju eeliseid taime kasvufaktorite ja mikroelementide seisukohalt.

 

Vedel-kalaväetis

 

Vedel-kalaväetis paljude erinevate kultuuride ja muldade puhul tõenäoliselt kõige laialdasemalt kasutusel. Kalaväetisel on palju unikaalseid omadusi, mis teevad ta teistest väetistest erinevaks. Üheks tähtsaimaks selliseid omadusi esile kutsuvaks komponendiks on vedel-kalaväetises sisalduvad õlid. Lipiidid moodustavad elusorganismide rakumembraanides fosfolipiidseid / kaltsiumpektiinide “võileibu”. Üldiselt kasutavad taimed oma koes kõrgema struktuuritasemetega lipiide tugevamate rakumembraanide ehitamiseks. Nii nagu loomades, on ka taimedes rasvaosakesed ette nähtud energia salvestamiseks. Kui taimedel või loomadel esineb energia ülejääki, hoiustatakse see rasvavarudena raskemate perioodide üleelamiseks. Sama põhimõtet järgides saavad vedel-kalaväetistes sisalduvad õlid olla taimedele energiaallikaks, mis aitavad neid üle stressirikastest perioodidest. Kalaväetises on lisaks õlidele ka väiksed kogused mikroelemente, kuigi viimaseid leidub teistes toodetes rohkem.

 

Vedel - meremineraalid

 

Viimastel aastatel on vedel-meremineraalid saanud palju laialdasemalt tuntuks ning neid on rohkem kasutama hakatud. Paistab, et õigesti töödeldud vedel-meremineraalide kontsentraadid mõjutavad taimi ja muldasid paljudel erinevatel viisidel. Kõige tähelepanuväärsem on nende lai spekter mikroelemente. Paljudest meremineraalide toodetest, on kõige tõhusamad olnud need, mille tootmisel on kasutatud meetodit soft extraction-concentration process (leebet ekstraheerimist-kontsenteerimist), mis säilitab tootes kõik ookeanist võetud alglahuse eluskomponendid. Need eluskomponendid koosnevad ensüümidest, huumusosakestest ja komplekssetest mikroobide ainevahetussaadustest. Tooted, mis sisaldavad selliseid orgaanilisi koostisaineid, kutsuvad mullas esile tohutu mikroobide kasvu. Lõpplahuses orgaaniliste koostisosade säilitamiseks, on oluline hoida naatriumi sisaldus madalana. Parimad tulemused on saavutatud selliste toodetega, mis sisaldasid vähem kui 2% naatriumi.

Vedel-meremineraale saab kasutada paljudes kohtades. Kõige paremini käituvad nad juhul, kui neid rakendatakse taime varajases kasvustaadiumis. Neid kasutatakse ohtralt istutamisel/külvamisel, ümberistutamisel ja ka leheväetisena.

 

Merevetika mõjud:

& Suurenes seemnete idanevus.

& Kasvas taimede külmakindlus.

& Pistikute juurdumine õnnestus paremini kui hormoonide abil.

& Vähenes kahjurseente mõju, näiteks maasika ahkhallitus vähenes.

& Viirused saadi kontrolli alla.

& Putukakahjustused vähenesid või kadusid.

& Paranes marjade, viljade ja köögiviljade maitse.

& Oluliselt paranes nede säilivus.

& Kiirenes mulla bakteritegevus.

& Saak suurenes märgatavalt.

& Mingeid häirivaid asjaolusid pole avastatud.

 

Merevetikaga võrdsustatavad kodumaised mõjuvõimsad ained on puutuhk ja karjasõnnik. Kui tuhka on saada, pole merevetikaid vaja.

 

 

II Mineraalväetised

Mineraalväetistest on lubatud ainult looduslikku päritolu ühendid, mis võivad kasutuses olla orgaaniliste väetiste täiendajatena. Mullas haaravad taimed looduslikku aineringesse pidevalt ka murenenud kivimite mineraalseid osi, mistõttu maheviljeluses on lubatud mitmed toorsoolad, looduslikult esinevad toorfosfaadid ja mõned teised looduslikku päritolu või vähesel määral töödeldud ühendid (pae-, dolomiidi- jt kivijahud, puutuhk)

 

Looduslikud karbonaatsed mineraalid annavad võimaluse kõrvaldada mullast liigset happelisust.(lupjamine).

 

 

Pilt 20: “Traktor Rakke Lubjatehase lubjaväetisega kevadel mulla parandamiseks põllule minemas” Foto: Margus Ess erakogu

 

 

Külvikord

 

Külvikord on mahepõllumajanduse tugisammas, mis aitab tagada kultuuride saagikust ning säilitada ja parandada mullaviljakust. Maa on jagatud külvikorraväljadeks. Kultuuridel ja kultuurirühmadel on kindel järjestus ja ning neid kasvatatakse kindlas rotatsioonis. Tavaliselt on põllukülvikorra kestvus neli – viis kuni seitse aastat. Lühemate külvikordade rakendamine ei ole soovitav taimekaitselisest seisukohast.

 

Kultuuride valikul külvikorda ja nende järjestuse määramisel tuleb arvestada:

& mullaviljakuse säilitamise ja parandamise vajadust

& umbrohu-, haiguste- ja kahjuritetõrje vajadust

& kultuuride agrobioloogilisi nõudeid

 

 

Kasutatud materjalid:

Margus Essi kogutud õppematerjalid
https://www.dropbox.com/sh/99oh2n5kr55zje6/AAApqzRXaRr77sFa5dNIXSlua?dl=0

Luik, A., Mikk, M., Vetemaa, A. Mahepõllumajanduse alused, AS Folger Art, 2008

Luik, A., Veromann, E., Merivee, E. Loodushoidlik taimekaitse, Eesti Loodusfoto, 2007

Petrauskas, E., Mikroelemendid. Taimede juureline väetamine, Tartumaa Põllumeeste Liit, 2012